Puulehepäeviku sissekanne 1.1: USA – Oakland

Miks minna otse, kui saab (võimalikult suure) ringiga? Ehk siis mida ma USAs tegin, vol 1.

(originaalpostitused 5. juulist 2019 ja 26. juunist 2020)

Aeg minna tagasi… Mõnede mõtete juurde, mis minu peas liikusid enne seljakoti pakkimist ja lennukile astumist 21. juunil 2019. Pisike „hoiatus“ kah – kui järgnevas jutus kohata mõningast dramaatilisust – siis minu jaoks oli see suur asi! Lisaks, Lõvi tõusumärk kah! 😉 Mjäu!

Olin tundnud juba mõnda aega, ehk isegi aasta enne tõsisemate plaanide tegemist, et lausa pean minema välismaale. Ära. Ükskõik kuhu. Inimesed, kes tol hetkel veel minu ümber olid, teadsid seda vist kõik. Eesti ei resoneerunud enam üldse, uksed paistsid järjest nina ees sulguvat ja uusi ei tahtnud avaneda. Tundsin end oma kodumaal justkui võõrkeha, olin segaduses ja aina rohkem selg-vastu-seina olukorras, ei saanud edasi ega tahtnud tagasi. Endised tutvused kadusid, sõbrad kadusid või ei osanud nendega enam sidet leida.  Tahtsin ära, tundsin lausa vajadust minna. Teadmata suunas, teadmata ajaks. Sisetunne? Aga muidugi. Mis veel saab olla ajendiks selliste otsuste tegemisel, ja mis veel “hullem”, mille olemus põhjustab nende otsuste venitamise, mida sisimas tead, et on õige. Segane? Minu jaoks ka. Aga õige sellegipoolest.

Igal juhul, 2019 kevadeks küpses otsus jätta Eesti mõneks ajaks selja taha ja minna Aasiasse. Peamiselt just Jaapan kutsus ja kutsus, juba ammu. Kuid Jaapan on ju alati olnud selline kättesaamatu, müstilis-kummaline riik, kus käivad ainult japanofiilid või siis need, kellel on eriliselt vedanud. Tõusva päikese maa. Unistuste maa. Riik, kus kõik lihtsalt on niivõrd omamoodi. Tegelikult on nii, et unistused saavad päris hõlpsalt tõeks, kui vaid uskuda! Ja muidugi manifesteerida 🙂 Ütlen siinkohal ainult, et korterimüük kestab haruharva vaid 2 nädalat… Enne tehingu sõlmimist polnud mul veel lennupileteidki, teadsin lihtsalt, et kui pean minema, siis universum leiab tee. Leidis. Muidugi leidis! Ma ju teadsin, et lähen 🙂 (manifesteerimise nipp – ära looda, vaid TEA!) Kolisin ja koristasin viimse hetkeni ning silmatäitki magamata viis takso mind varahommikul mu endise kodu ukselävelt lennujaama. 10 kg seljakotiga. Pikk (1h + 10h 30min) lend oli ees, küll jõuab magada.

Sihtkoht Oakland, California. Vaid üle silla San Franciscost, kuhu tegelikult tahtsin jõuda. Siiski oli ka viimane vaid eelpeatuspaik ühele teisele lähedalasuvale linnale.

Oot, aga mis Aasiast sai?

Jutt oli ju tõesti Jaapanist. Aga mõne koha pealt elus tuleb tõesti mõelda, et kui juba, siis juba – grupp inimesi, kellega olime ühiste huvide tõttu umbes pool aastat tagasi Facebooki grupi kaudu tutvunud, olid mind kutsunud nädalaks Los Angeles’i, kus 25. juunil tähistati Michael Jacksoni 10. surma-aastapäeva. Olime tema Eesti kontserdi aegu (1997) koos õega suured fännid, ning kuigi elu viis pikaks ajaks muude teemade juurde, siis millegipärast 2018-2019 oli see aeg, kus ma hetkeks MJ muusika ja tema terve olemuse juurde sügavamalt naasma pidin (võibolla lapsepõlveunistuse manifesteerimine, aga ehk ka muudel, mulle teadaolevatel põhjustel – näiteks nagu joonistama ajendamine). Nüüd oli olemas internet ja tohutul hulgal uut infot ja muusikat; minu uued sõbrad olid tõsihingelised (ja eluaegsed) fännid ja mul oli hea meel võimaluse üle nendega päriselus kokku saada ja koos aega veeta. Kõlas tõesti nagu roosamanna tiinekafantaasia, kuigi olime kõik täiskasvanud inimesed, mõnel lapsed ja lapselapsedki! Aga elus tuleb kõiki võimalusi ära kasutada, eriti kui on mängus intuitsioon ja tunne, et miskit juhitakse justkui ülevaltpoolt.

Ring ringis ehk siis krabikäigud igal tasandil

Ma ei lennanud aga sugugi mitte otse inglite linna. Mõtlesin taaskord, kui juba, siis juba – miks mitte minna paar päeva varem kohale ja vaatada kuskil mujal ka ringi. Mul oli sel ajal sünnipäev kah ja seda enam mõtlesin pisut laiematele plaanidele. Kaarti uurides jäi pilk pidama linnal, mis oli minu jaoks alati kuidagi erilisel kohal olnud – San Francisco. See kunagine hipide linn oli mul ehk meeles ka seetõttu, et olin aastaid tagasi ühe neist tol ajal ülipopulaarsetest Facebook’i testidest teinud, a la “Mis linn sobib sulle elamiseks kõige paremini?” Sain tulemuseks San Francisco ja see jäigi kuidagi kripeldama imelikul kombel. Põhiargument linna valiku põhjenduseks – ideaalne kliima, ei liiga palav ega külm. Meenusid ka fotodelt nähtud need kuulsad Ameerika mägesid meenutavad  üles-alla kulgevad linnatänavad. Sobib, let’s go! Pileti ostsin aga Oaklandi, mis San Franciscost vaid üle silla – oli märgatavalt odavam ja kindla eelarvega seljakotirändurina hoidsin nn saledat joont. Alles hiljem lugesin, et Oakland on võrdlemisi kriminaalne piirkond jne, et tuleb ettevaatlik olla 🙂 Hilja juba, pilet oli olemas!

Põgus hetk Oaklandis

Stockholmist väljuv lend kestis 10 tundi ja 35 minutit. Pärast Atlandi ookeani ületamist paistis lennukiaknast maastik, millist varem polnud ihusilmaga näinud. Niivõrd teistsugused värvid, mäestikud, isegi üks vulkaan (pärast uurisin, vist Shasta mägi?). Mäletan, et mu kõrval istus üks Venemaalt pärit mees, ajasime juttu ja ta lubas mul lahkesti üle tema aknast välja vaadata. Poole peal vahetas minuga kohad ära ja kinkis mulle aknaaluse koha, ehk nägi, kuidas mul silm punnis kogu aeg ja elevus laes 😀 Väga armas temast, ta vist läks oma tütrele külla, kui mälu ei peta.

Passikontrolli kohta olin kuulnud, et seal võib aega minna ja nad võivad ka takistada riiki sisenemise, kui miskit ei meeldi või kahtlane tundub. Lambiküsitlemised ja vahele võtmised. Mul oli ju see internetis täidetud paber, loa saamiseks. ESTA? Viisat polnud vaja. Aga ikkagi oli närv sees, et USA piiril ju nii karmid reeglid ja et äkki läheb miskit valesti või midagi. Euroopa liidu siseselt reisides ei pidanud selliste asjade pärast ju muretsema ja see oli mu esimene reis sealt väljapoole (tegeikult Venemaal sai ka kunagi korra käidud vist, aga see vaid üle piiri, saab tagasi koju kõndidagi, kui vaja).

Kõik läks muidugi veatult ja täiesti probleemivabalt. Ootama pidi ainult, aga see ju tavaline. Kui lennujaamast välja tulin ja taamal mägesid ja palme nägin, hakkas vaikselt kohale jõudma – I made it! Olengi tõepoolest päriselt teisel mandril. Ameerikas. Kaasas vaid 10 kg seljakott ja suunurgad kõrvuni. Mu sisemine laps plaksutas suurest rõõmust ja elevusest käsi, see oli täiesti uskumatu tunne!

Saabumine uuele mandrile. Oakland

Nüüd jäi vaid üle selgusele jõuda, kus olin ja kuhu pidin minema. Vaja oli üles leida see sild, mille kaudu San Franciscosse saab (kaardilt enne vaatasin, plaanisin kõndides ületada) ja tahtsin ka näha ühte puidust katedraali, mis arhitektuuriliselt silma paistis (The Cathedral of Christ the Light). Võtsin sihi katedraalile ja lihtsalt kõndisin ja uudistasin. Olin Google Maps piirkonnakaardid enne alla laadinud ja asusin rõõmsalt teele. Pean siinkohal mainima minu jaoks (hiljem) üpriski koomilist blondiinimomenti, et tol hetkel miskipärast arvasin, et GPS kasutamine vajab andmeside aktiveerimist ja seetõttu internetti, mida mul polnud – seega, GPS’i juhiseid ei teadnud kasutada kuni Jaapanini!) Katedraal kaugel ei asunud, leidsin päris hõlpsalt üles, aga kuna seal käis parajasti minigi teenistus või sündmus, siis väga palju hoone sees ringi kõndida ei söendanud. Ilus oli küll, hoopis midagi muud, mida senini kirikuarhitektuuris kohanud olin. Puukirik modernses võtmes, täis valgust ja õhulisust. Väljast ei saa peaaegu üldse aru, hoopis teise muljega, eriti kui hoone kõrval seista.

The Cathedral of Christ the Light

Kirik üle vaadatud, läksin otsima, kuidas üle vee saaks. Kaardil oli näha üks suur sild ja mitmeid praamiteid. Kuna mul kohalikku internetti polnud ja ka Wi-Fi oli jäänud lennujaama maha, siis saingi lootma jääda ainult oma kaardile. Ma pole harjunud väga peensusteni eeltööd tegema ega otsi kõike kuni viimse detailini välja, kohapeal avastada on palju põnevam, mis sest, et aega võib sellega aga palju rohkem minna. Kui keel suus, saab ju alati küsida, kui päris hätta jääb. Juhatusi ei saa muidugi alati sulatõena võtta, mäletan kord Pariisis üks ameeriklanna pakkus abi (mida mul tegelt vaja polnud, aga viisakusest lasin tal juhatada, ta ju pakkus!) jaaa ta juhatas mu hoopis valesse suunda! Ei tea, kas ise sain valesti aru või tal oli lihtsalt krutskituju või ülehindas hoopis oma teadmisi, aga jõudsin täiesti suvalisse kohta välja.

Seekord ei suutnudki ma välja nuputada, kas üle kaardil nähtud silla saab jalutada või mitte. Olin nõutu ja pisut hämminguski, kuni märkasin ühe bussipeatuse juures seismas gruppi politseinikke. Mõtlesin, et nemad ju ikka teavad. Küsisingi nende käest. No nii viisakad tüübid! Seletasid lahkesti ja kannatlikult, et üle silla saab ainult transpordivahendiga, bussi või metroo või taksoga. Ehh… Olin üllatunud ja pinnisin neid, et kas tõesti jala ei saa 😀 Ei saanud jah. Polnudki lõpuks muud teha, kui pilet osta ja üle sõita. Ei mingit koonerdamist! Siinkohal isegi ei mäleta, kas läksin metroo või bussiga. Null mälu on ka selle koha pealt, kuhu ma lõpuks San Franciscos välja jõudsin. Kas ma lennuki peal üldse magasin…?

Mõned klõpsud tee pealt

Esimest korda elus olin broneerinud voodikoha hostelis ühistoas. Siiani need mõned korrad Euroopas reisides ikka üritasin privaatse toa leida, aga hostel oli ainuke mõistliku hinnaga majutus selles linnas. See oli üks neist momentidest, kui kehitasin lõpuks lihtsalt õlgu ja tegin ära – mis siis ikka! Neljakohaline tüdrukute tuba. Ja ei olnud üldse hull! 🙂 Ma mäletan, et nad pakkusid hommikusööki hinna sees, mille üle mul oli väga hea meel! Ei pidanud sünnipäevahommikul esimese asjana söögijahile minema. Jõudsin hostelisse juba pimedas, kuskil 8 paiku õhtul, sellepärast ei mäletagi väga detaile, olin väsinud ja autopiloodi peal. Praktiliselt magamata ju, pluss ajavahe. Naljakas, läksin tegelikult ju ajas tagasi. Elasin kellaajaliselt samu tunde uuesti üle, mis lennukis. Jetlag.

Hostel, nimega Green Tortoise, asus hiinalinnas; niipalju mäletan, et käisin öösel vist veel täiskuud vaatamas. Ööd on seal päris jahedad, ei kannatanudki kaua väljas olla. Eestis oli sel ajal palju soojem, pakkisin ja koristasin ju öö läbi enne reisi algust. Käisin öösel õues mitu korda viimset prügi välja viimas, polnud varrukaidki vaja… SFs on aga pidev meretuul ja udu ja öösel kuskil 15 kraadi on normaalne. Mu esimeseks suveniiriks kujunes 5-dollariline tabalukk, mis tuli hostelist osta, kui endal kaasas polnud ja tahtsid oma pagasit luku taga hoida. See tabalukk on mul siiamaani alles ja on läinud mujalgi vaja. Green Tortoise ei jäänud sugugi mu viimaseks hosteliks, sain sealt väga positiivse kogemuse – mitte just ülivõrdes, aga pigem et ei tasu peljata – inimesed väga toredad ja kohtab muid reisilisi ka. Kuna olin aga rampväsinud, siis väga pikka juttu kellegagi ei teinud.