Puulehepäevik,  USA

Puulehepäeviku sissekanne 1.4: USA – L.A – Hollywood

24. juuni – 2. juuli, 2019. Michael Jacksoni jälgedes, tsementi valatud möödunud aegade hiilgus ja kultuurišokk räpasesse motelli sattudes. Ehk siis mida ma USAs tegin, vol 4

Siinsest postitusest saab viimane USA puudutav peatükk. Eelkõige sellepärast, et Aasia ei jäta mind rahule ja tahab kirja pandud saada – kõik eelnev oli ju kuidagi hoopis teises võtmes prelüüd; teisalt põhjusel, et sealne olemine oli pigem privaatne ja hõlmas teisi inimesi. Mõneti mõtlen, et ehk oleksingi pidanud siinse blogi nimetama hoopis “Eraku rännakuteks” vms – neid hetki, kui minu tegemised kaasasid teisi inimesi võrdväärsete osalistena, oli tegelikult vähe. Mitte, et ma poleks kohanud teisi inimesi ega suhelnud nendega, vaid et pigem mulle jäigi omaseks selline omaette olemine ja vaatlemine, ja tegelikult avastasin, et mulle nii meeldibki. Ise otsustan, ise vastutan.

Sellegipoolest, Los Angelesest on mul sadu pilte ja mõndasid kohti tahan siiski siin kajastada ja tutvustada. Eriti ehk neid, kuhu tavakülastaja niisama lihtsalt ei satu – nagu näiteks Neverlandi väravad; maja, kus filmiti maailmakuulus Thrilleri muusikavideo; ning paljude kuulsuste viimane puhkepaik, Forest Lawn Glendale’i memoriaalpark. Mainin oma kalleid teekaaslasi siin mitte nimepidi, vaid lihtsalt grupina, milles koos liikusime. Anonüümsena. Ringi sõitmiseks olime rentinud 7-kohalise universaalauto ja tänu sellele jõudsime nii mõndagi näha. Igaks juhuks aga hoiatan ka, et kui sulle näiteks Michael Jackson ei meeldi ega temaga seonduv karvavõrdki huvi ei paku, siis ehk tasuks see peatükk südamerahuga vahele jätta. Aga võib-olla leiad just midagi uut ja huvitavat, või saad vähemalt oma silmalihaseid treenida ohtra silmapööritamise läbi (Terapeudi vahemärkus: silmanägemise parendamise aspektist on tegelikult palju kasulikum silmalihaseid lõdvestada!). Üritan jätta otseselt fänlusega seonduva miinimumini, kuid siiski edasi kandes, kuivõrd palju vaeva on nähtud oma iidoli meeles pidamisega, samuti mitte unustades, et just Michael tõi meid kõiki sinna kokku ja oli ka ainuke põhjus, miks ma USAsse üldse sattusin.

Lisan veel. Sealveedetud nädala jooksul toimus meie ümber midagi maagilist. Asjad, nagu näiteks suvalisse suveniiripoodi sisse astudes hakkas järsku mängima mõni MJ lugu – mõnikord ka mitu tükki järjest, olid igapäevased. Ka siis, kui kellelgi meist polnud fänlusele viitavaid riideid seljas. Suvaliste kohtade peal nägime tema näopildiga tänavakunsti või seinamaale pubides. Midagi oli õhus! Ja Forest Lawn’i kalmistupargis sattus meile korduvalt silme ette üks kiiskavsinine lind (hiljem otsisin üles, vist blue jay/sininäär), kes justkui tahtis meile midagi edasi öelda – pidevalt tiirles meie ümber.

Hollywood Walk of Fame – kuulsuste allee

See pikk, kuulsate Hollywoodi tähtedega ehitud Hollywood Boulevard’i tänav asus, nagu eelpool ka mainimist sai, meie peatuspaigast põhimõtteliselt ümber nurga – vaid paari minuti kaugusel. Oleme ju kõik kuulnud neist kõnniteesse valatud tähtedest, mis kindlustavad märkimisväärsete näitlejate, muusikute, režissööride ja muude filmi- ja muusikatööstuses ilma teinud inimeste, aga ka väljamõeldud tegelaste koha ajaloos – seda nimetataksegi Hollywood Walk of Fame’iks või siis maakeeli, “kuulsuste alleeks”. Esimese päeva kulgesimegi rahulikus tempos, uudistasime ümbruskonda ja olime tõelised turistid omasuguste möllus. Mõneti täiesti tavaline tänav – olin seda mööda ka eelmisel õhtul kõndinud õhtusööki tooma, küll juba võrldemisi autopiloodil. Siiski, nähes Queeni tähte peaaegu mõne meetri järel pärast tänavale keeramist, oli ikka kuidagi eriline tunne küll. Kellele igapäev, kellele kord elus. Kellele kättesaamatu unistus. Meie eesmärk oli üles leida Michael Jacksoni täht ning külastada ka kohta, kus Hollywoodi kõige eredamad kujud on oma käe- ja jalajäljed tsementi valanud – filmipalee nimega Grauman’s Chinese Theatre (Graumani Hiina teater). Ilm oli ülimõnus, soe ja mitte liialt palav. Mulle hakkas aga aina rohkem ja rohkem selgeks saama, et ega ma palju enam kõndida ei jõuagi. Õhtul võtsin oma Rumeenia sõbranna kaasa ning läksime šoppama – minu eesmärgiks leida peakate ja uued, pilvena mõjuvad jalanõud, mis annaksid leevendust ja tuge mu valutavatele jalgadele. (Vahemärkus: need Sketchersi jalanõud on mul, muide, siiamaani alles ja suve/kuivailma lemmikuimad “kooserdamise” jalanõud. Valiku puhul mängis olulist rolli muidugi see, et nad oleksid ülipehmed ja kerged kaasas kanda, aga ka see, et neil poleks paelu – eelkõige Jaapanis, aga ka mujal Aasias, näiteks külastades teatud templeid, peab jalanõusid pidevalt jalga-jalast ära võtma, ning paelte sidumine ja isegi kingalusika kasutamise vajadus läheks ilmtülikaks.)

Forest Lawn memoriaalpark, Glendale

Kui saabumispäevale järgnev päev oli möödunud peamiselt ümbrust avastades, aga ka puhates ja kohanedes, siis 25. juunil olime plaaninud külastada Forest Lawn’i memoriaalparki, kuhu Michael on maetud. Fännid olid seal korraldanud mälestusüritused, kõik oli täis lilli, kaarte, plakateid ja omatehtud kunsti. Osavamad imiteerijad esitasid MJ tantse, fännid olid tõeliselt pargi tol päeval enda käsutusse võtnud. Vaatamata sellele, et hindan Michaeli muusikat ja panust väga, ning mul oli siiralt kurb tema elust lahkumise üle, ei suutnud ma siiski kuidagi fännidega suhestuda ning vaatasin kõike justkui kõrvalseisja pilgu läbi, kel ometi ka pisut õigust kohal olla oli. Minu jaoks pole ta kunagi olnud iidol, vaid lihtsalt imetlusväärne inimene. Inimesi oli üllatavalt palju, kaugeimad külalised, keda märkasin, olid kohale sõitnud lausa Jaapanist, mis tekitas minus ka teatud elevust – see oli ju minu järgmine sihtkoht. Vaatamata uutele, väga pehmetele jalanõudele ei suutnud ma varsti aga enam lonkamata liikuda. Komberdasin kuidagi ringi, istusin kus võisin ja jälgisin toimuvat pigem kaugemalt. Lisaks fännide korraldatule õnnestus meil külastada ka sealasuvat väga suurejoonelist Mausoleumi (The Great Mausoleum), mille sees aga ei tohtinud pilte teha. Leidsime sealsetest hauakambritelt nii mõnegi tuttava nime. Samuti sai seal mulle selgeks, et ma ei saa enam teha ühtegi sammu. Asi polnud enam ainult villides, vaid midagi valutas tugevasti jala sees. Olin tõsiselt mures, istusin keset Mausoleumi marmorpingil, pisarad valust silmis. Teised püüdsid mind lohutada, aga mis nad teha said. Vajasin tõsist puhkust ja sisendasin endale, et kõik saab korda ja mul pole vaja arstiabi otsima minna. Ma ei tea, kas sellest oli kasu, aga järgnevate päevade jooksul, kui rohkem autoga seiklesime ja väga palju kõndida polnud enam vaja, paranesin eneselegi märkamatult täielikult. Jätsin enda jaoks muidugi mõned sündmused päevakavast ära ka. Kui keha nõuab puhkust, siis tuleb seda anda. Eksju.

Peeter Paani kodumaile – Neverlandi! Või siis vähemalt väravani

Järgmise päeva jooksul ei teinud ma sammugi, või noh, ilmselt kuidagi lonkasin meie korteris kööki ja vannituppa. Mu kaaslastel polnud probleem mulle minu palvel kohalikust supermarketist süüa tuua. 27. juunil aga oli meil plaanis külastus Michael Jacksoni kunagisse kodukohta Neverlandi (nüüdse nimega Sycamore Valley Ranch), mis asus tükk maad Los Angelesest väljas. Milleks meil peamiselt ka autot vaja oli. Võimalus taaskord sõita läbi selle imelise maastiku, mida olin juba saabudes bussiaknast imetlenud, ja selle maastikuga ka lähemalt tutvust teha. Minu jaoks oli üllatus, et temperatuuride kohapealt oli see võrreldav justkui kõrbemaastikuga – öised temperatuurid olid vägagi jahedad. Maastik oli tõepoolest kõrbekuiva loomuga, pruunikas-punakas, harvade puudega, ehk ka midagi savannilikku. Midagi sarnast olin kunagi Portugalis ja Hispaanias näinud. Tegime teel vahepeatuse Santa Barbaras – mäletate seda kunagi kuulsat seebisarja? Väga mõnusa õhustikuga linn, hispaanialik, või pigem peaks ütlema Mehhikolik. Valged hooned. Meie eesmärk seal oli kindel – KFC! Tundub kummaline, aga sellel oli üpriski tähendusväärne põhjus – KFC kanaämber oli justnimelt see, millega MJ oma muidu range dieedi kõrvalt aeg-ajalt “patustas”. See oli fännide hulgas lausa kuulus. Ja lootsime, et see KFC, kuhu meie sattusime, oli just see, kust ka tema oma kanapalad ostis. (Lisamärkusena, see ostetud kana jäigi peaaegu päeva lõpuni söömata, kellelgi peale minu polnud eriti kõht tühi ja nii see jäigi õhtustamiseks. Mul on alati kõht tühi). Tee Neverlandini kulges mägisel maastikul, mis mõjus igati rahustavana. Vaatasin lihtsalt aknast välja, üldisest jutuvadinast pisut eemaldunud. Nii ilus oli ümbruskond! Sain aru, miks Michael just seal elada tahtis – eemal suuremast kärast ja ka fännihordidest. Põhimõtteliselt täiesti eraldatuna, suurel maalahmakal, millel suures osas laiutas lihtsalt peaaegu puutumatu loodus (tal oli seal ju kunagi täiesti arvestatav loomaaed ka, vabalt ringi liikuvate lõvide ja kaelkirjakutega). Ühel meie grupikaaslasest oli keegi tuttav, kes oli mingitmoodi nüüdsete Neverlandis tegutsejatega seotud – või vähemalt oli ta nii väitnud. Kogu teekonna püsis meil hinges lootus, et ehk saab päris elumajja sisse (see oli tol ajal müügis). Lõppkokkuvõttes siiski ei saanud ja see valmistas kõigile teatud pettumuse, sest oleks tõesti olnud harukordne juhuste kokkulangevus, nägime ju väravaid mitmeid kordi mingitele autodele avanemas… Tegime isekeskis veel nalja, et davai, järgmine kord, kui värav avaneb, jookseme lihtsalt sisse, aga ega siis vist lastaks maha kah 🙂 Ja muidugi, seal väravataguses valveputkas oli koer… Sellega poleks tahtnud võidu joosta 😀 Ümberringi olid piirdeaiad ju madalad, oleks võinud iga hetk üle astuda. Aga varbad pistsime ikka värava alt sisse! Millised mässumeelsed, eksole! Siiski… kõigele vaatamata, mingi eriline energia oli seal küll. Tundsime seda kõik. Paralleeli sealse energiaga võiks ehk mingit moodi tuua teatud kirikute või muud pühade kohtadega, mitte religiooni mõistes, vaid et kus inimesed käivad just sisemist rahu ja palvetele vastuseid leidmas. Ülim rahu, nagu tervendav aura kogu selle maa-ala ümber, siiamaani. Ka 10 aastat hiljem. Ei tahtnud kuidagi lahkuda, aga saabuva õhtu pimeduses hakkas päris jahe – ehk siis seesama kõrbemaastiku kliima.

Jackson 5’i esimene L.A kodu, Thrilleri maja ja ohtralt tänavakunsti

Pärast mõnusat ööund kulges järgmine päev meil taas juba paikapandud plaanide kohaselt ja suures osas autoga ringi sõites. Meil vedas väga roolis olijaga, kelleks oli ühe meie grupiliikme (ja ka kogu ürituse eestvedaja) abikaasa, kellel meie kõigi õnneks oli küllaga varasemaid kogemusi Los Angelese tänavatel sõitmisega ja ta oli tuttav päris paljude linnapiirkondadega. Tegevusnimekirjas oli plaan minna piiluma Jackson 5’i esimest maja, kus terve Jacksonite pere edu saavutamise järgselt Los Angeles’i kolides pikka aega elas. Samuti oli kavas leida üles Thrilleri muusikavideos olnud maja, mille uksest zombi-Michael läbi tungis. Ma tunnistan, et ma väga plaanides kaasa ei osanud rääkida ega olemasolevatesse ka väga süveneda – läksin sellegipoolest hea meelega nn vooluga kaasa. Meie viie ameeriklase ja kahe eurooplasega grupp koosnes väga erilistest ja vahvatest inimestest ja nendega oli tõsiselt tore, isegi kuidagi turvaline – hoidsime üksteist väga. Ainult et minu jaoks jäi see tulihingelise (eluaegse) fänni ja idoliseerimise teema ikkagi pisut võõraks, kohati oli tunnegi, et pean justkui teesklema, et teistega samavõrra vaimustust üleval hoida. Tundsin end sisemiselt pisut eemalduvat ja pigem kõrvalseisjana mängu jälgivat. Mis ei tähendanud aga sugugi, et oleksin sekundikski kahetsenud otsust L.A-sse minna. Üritasin lihtsalt selgusele jõuda, kuidas ja mispärast mu vaimustus nii äkitselt vaibunud oli.

Sõitsime vist tunde ringi, ühest kohast teise. Leidsime Jacksonitele (vist siiani?) kuuluva Hayvenhursti maja üles, aga näha oli seal ainult kõrget tara ja suuri, teravate ogadega metallväravaid. Piilusime igast nurgast, kas tõesti ei näe kuskil maja ega aeda või midagi, aga koht oli hästi valitud ja privaatsus tagatud. Keegi vist korra isegi ütles meile midagi läbi sealse haljastusse peidetud valjuhääldi, et lahkuksime või et ei roniks kuskil? Ei mäleta enam. Eks neil üle visanud see fännide lõpmatu jada. Ma muidugi ei tea, kas tegemist oli ameerikaliku umbusuga kõige suhtes või siis tõesti käitusime kuidagi liigülemeelikult?

Lõbus seik oli muidugi ka Thrilleri majaga. Kohale jõudes nägime, et maja oli lausa lagunemisohus. Puittalad esiukse kohal olid mädanenud ja kaela langemas, kõik oli väga väsinud olemisega. Ja mahajäetud ilmega. Luusisime maja ümber ringi, ma piilusin nurga taha ka, kõrvaluksel olid määrdunudvalged vanad pitskardinad, mis olid vist 50 aastat vanad… Originaal? Kõik oli vaikne ja oli näha, et keegi polnud maja eest juba mõnda aega hoolt kandnud, kuigi aed oli täis lilli ja seal kõrgus ka tohutu, võimsate juurtega puu. Ma ei mäleta enam, kas tegin omaette veel nalja, et raudselt tegelikult keegi vaatab meid läbi akna või midagi taolist, kui järsku kargaski majast välja üks vanemapoolne mees ja kukkus meid sõimama, et kas te kaote mu maalt. Issake, kuidas me ehmusime, ja lausa jooksime trepist alla tagasi teiste juurde (olime tol hetkel kahekesi uurimas – kaks välismaalast :D) Me tõesti ei uskunud, et seal majas keegi elada võib, kuigi loogiliselt mõeldes, ega sellises linnas vist tühi platski omanikuta ei seisa… Raputatud me igal juhul saime, aga me siiski kohe veel ära ei läinud. Piirdusime ainult tänavaäärsel trepil piltide tegemisega ja siis teiseltpoolt teed, turvalisest kaugusest maja vaatamisega. Uudistasime ka kõrvalmaju – igav polnud neist ükski. Üks ilus punane maja mõnikümmend meetrit eemal oli muide seesama, kus filmiti mu noorpõlve aegu väga populaarset noortesarja “Võluvägi” (Charmed). Päris huvitav oli iseenesest näha, et need kohad ongi käegakatsutavalt olemas ja täiesti tavalistel tänavatel elumajade keskis. Ja ilmselt elavad seal praegu ka inimesed ja ei ole tegemist lihtsalt võtteplatsiga. Kes teab, muidugi.

Sõidu ajal oli päris huvitav näha Los Angelese teist külge. Seda vähemglamuursemat, risu, kahtlasi nurgataguseid ja tänavakunsti täis külge, taamal südalinna pilvelõhkujate panoraam. Sinna linnaossa oli meil asja – ma ei saanudki kuni kohale jõudmiseni vist päris selgelt aru, mida me täpselt otsisime, aga meie huviobjektiks oli tervet majakülge ehtiv seinamaal MJ väga iseloomulikest silmadest ja kulmujoonest, otsmikult langeva musta krussis juuksesalguga. See oli tohutu! Kogu see piirkond oli tegelikult väga kihvti tänavakunsti/graffitit täis joonistatud, ka olid sinna püsti pandud (vist vahtplastist vms pehmest materjalist, üle värvitud) kas esivanemate või põlisrahvaste jumaluste kujud.

Sellega sai meie grupiprogramm läbi. Edasi hakkas igaüks omateed minema, erinevatel aegadel, kes lausa päev varem – koju tagasi või hoopis edasi, nagu mina ja mu Rumeenia sõbratar. Olime ainsad, kes otsustasid veel mõneks päevaks paigale jääda, küll aga pidime vahetama majutusasutust. Uus koht oli mu saatusekaaslasel juba varasemalt broneeritud ja polnud mingi probleem see kahe inimese jaoks ümber muuta (tegime plaane käigu pealt). Minu lend Jaapani poole läks 3. juulil, niisiis mõned päevad oli veel aega. Broneeritud kahene tuba oli hoopis teises linnaosas, väikses armsas Mehhiko stiilis majakeses keset eramurajooni. Kuna see asus päris kaugel, läksime taksoga. Jõudsime aga varem kohale ja pidime kaua ootama, et üldse tuppa saaks – kedagi kohapeal ei olnud ja telefoni teel suhtlus jäi segaseks. Soovisime vaid pagasi ära panna ja ise ümbruskonda avastama/toidupoodi minna. Olime tegelikult päris väsinud kogu sellest eelnevast tuuritamisest ja avastusretkedest. Tahtsime lihtsalt puhata ja olla.

La Brea õudustemotell, ümberkolimine ja matk Hollywoodi kuulsa sildi juurde (või pigem, poole)

Lõpuks saime kas uksekoodi või siis tegi üks sealne elanik meile ukse lahti, igaljuhul sisse me saime. Ja oleksime tahtnud sama sammuga uksest uuesti välja minna. Sees oli hämar, määrdunud, võidunud seinte ja oma paremad päevad ära elanud sisustusega fuajee/köök, käänulised plekkidega ehitud koridorid ja samavõrra vastumeelsust tekitav tuba – seal oli lihtsalt nii must. Eestlased pole eriti ärahellitatud rahvas, kaugel sellest, aga see, millega nüüd silmitsi seisime, oli ikka päris küsitava väärtusega. Tekkis lausa mõte, et kas voodipesusid oli ikka enne pestud ja dušiga oli ka mingi teema, mida enam ei mäleta – kas tegi hirmsat häält või pritsis vesi dušiotsikust igas suunas laiali? Ausalt öeldes ei tahtnud isegi seljakotti põrandale panna… Taaskord, milline kontrast meie eelmise peatuspaiga ja nüüd otsa vaatava vahel. Mu reisikaaslane otsustas minutipealt, et tema sinna ei jää, läheb ükskõik kuhu. Olime aga väsinud, seega otsustasime (ilmselt minu pealekäimisel) lõpuks ikkagi ühe öö ära magada ja kohe hommikul jalga lasta (ma muidugi üritasin seda võtta väikese seiklusena kah, ebameeldivused on ju ikka teatud moodi väljakutse, nagu filmis ju? Ja kes teab, mis mind Aasias ootab…). Koridoris kohtasime uuesti seda noormeest, kes meile ukse oli lahti teinud – ta vist oli pärit Indiast ja elas seal majas juba 4 kuud… Eks unistuste nimel tuleb nii mõnigi õudus üle elada…? Ainuke asi, mis meile tol hetkel lohutust pakkus – naabruskond oli ilus, kõikjal uhked villad ja hoolitsetud aiad. Jalutasime seal pika tiiru, elasime oma toas kuidagi öö üle, aga hommikul pakkisime asjad kähku kokku ja läksime jooksujalu uude kohta – olime kiiremas korras Airbnb kaudu rentinud toa ühe toreda kohaliku tüdruku korteris samas La Brea piirkonnas, küll teises otsas. Uus koht oli aga väga viisakas ja igatepidi mugav. Haisev ja pime motell oli peagi meelest pühitud ja nautisime L.A elu täiel rinnal.

Ma ei ole sellegipoolest väga luksuse ja mugavusega harjunud, see ilmseb kumab siinsetest kirjutistest läbi ka edaspidi. Ehk siis, kui otsustasime viimase “turistiretkena” ette võtta käigu kuulsa Hollywoodi sildi juurde, siis tegin ettepaneku sinna minna kas jalgsi või bussiga. Taksoga on ju nii lihtne, liiga lihtne – siuh kohal ja ei õpi midagi. Ma tahtsin teada, kuidas bussid töötavad, kuidas piletit osta, mida teel näha saab, kuhu ära võib eksida… Jalutasime mõnda aega Hollywoodi suunas ja kui enam ei viitsinud kõndida, siis hüppasimegi plaani kohaselt bussile. Sattusime uuesti Hollywood Boulevardile, kohtasime nüüd juba tuttavaid kõnniteeplaate tähtede ja tsementi vajutatud jalajälgede ja autogrammidega. Jalgsimatk viis meid turistikärast eemale kõrvalistesse tänavatesse, kohtadesse, kuhu ehk niisama polekski sattunud. Hoidsime kurssi Hollywoodi sildil seal kuulsal mäenõlval, aga lõpuks tuli välja, et ega sinna päris ninapidi ligi, nagu filmides näidatakse, ei saagi. Ja ilma autota ei saa isegi lähedale mitte. Meid juhatati aga lõpuks kohalike poolt ühte parkimisplatsi, kus H O L L Y W O O D kõige paremini distantsilt näha oli ja kus inimesed käivadki pilte tegemas. Kui ma ei eksi, siis see kohalik, kes meile nõu andis, oli sealse naabruskonna öko-või talunikepoe (mis asuski seal parkimisplatsi kõrval) väga härrasmehelik müüja, kes jättis mulje, nagu oleksime astunud kuldaja Itaalia restorani. Kogu pood müüski kohalikku toodangut ja käsitsi valmistatud toitu, üldsegi mitte supermarketi tavapärane kaup. Ostsime sealt lõpuks midagi hamba alla pärast pikka kõndimist (vist muffineid?) – oli esimene ja võimalik, et ainuke pood, mis sealkandis teele jäi. Kogu selles naabruskonnas oli väga imelik tunne ja õhustik, justkui oleks tegemist eraldi külaga, kus turiste ja välismaalasi väga ei käi, mäenõlvadel kõrgumas uhked villad. Me nagu ei kuulunud sinna, kuigi seal oli väga ilus ja rahulik. Kõndides sellist vahemaad ei olnud me aga arvestanud mu sõbranna madalate kingadega, mis olid hakanud päriselt hõõruma, seega otsustasime kiiremas korras tagasitee leida. Bussiga, muidugi. Vähe sellest, et piinan ennast – piinasin nüüd ka teisi. Ja tundsin süümekaid.

Täna ehk oleks takso võtnud.

Minu aeg Los Angeleses, Californias oli lõppemas. Märkasin pidevalt märke Jaapanist ja ei suutnud ära oodata, millal sinna jõuan. Kummalisel kombel hakkasid kõik eelnevad sündmused juba tahaplaanile vajuma, justkui uus leht – uued kogemused. La Brea oli iseenesest väga mõnus koht, kodune, viisakas, igapäevaste inimeste L.A. Mu siht oli aga juba uutel jahimaadel ja erinevalt mu teekaaslasest ei unistanud ma L.A-sse kauemaks või isegi päriseks jäämisest. Mind ootas Aasia. Juba ammu. Kõrvalepõige oli läbi saamas, küll veel ühe väikese vahepeatusega enne Jaapanit, aga seekord juba “õigel” pool maakera.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

etEesti