Puulehepäeviku sissekanne 3.1. Kyoto, Jaapan

Konnichiwa, Jaapan! Esimesed kogemused Kyoto jaamas

Originaalpostitus 6. juuli 2019 (parandatud ja täiendatud 29. oktoobril, 2022)

Enne Jaapani kallale asumist, et asjalood mõnevõrra arusaadavamad oleksid ka tulevikupeatükkide huvides, pean ilmselt rääkima pisut Workawayst. Ehk siis sellest vabatahtlike programmist, mis lubas mul nii mõneski riigis viibida kauem kui seljakotirändaja rahakott ette näeb. Plaan vabatahtlikku tööd teha oli mul juba enne reisile asumist – nägin seda hea võimalusena teha midagi sellist, mida varem pole proovinud, sõltumata eelneva kogemuse olemasolust. Ka tundus see hea variandina, kuidas lähemalt kohalike elu-olu tundma õppida – kohalike kaudu.
Seega, Workaway (teisi selliseid platvorme on veel, mina otsustasin lihtsalt selle kasuks) on ülemaailmne online-platvorm, mis toob kokku vabatahtlikku tööd teha soovivad inimesed ja need, kellel on vaja abilisi mitmesuguste tööde jaoks – ja seda mitte raha, vaid toidu ja peavarju eest. On palju neid, kellel on vaja abi näiteks hooajaliselt või mõne kindla projekti puhul, kuid erinevatel põhjustel ei saa kedagi otseselt palgata. Ja on palju neid, kes soovivad võõral maal kohalikku elu oma käega katsuda ja midagi uut õppida, aga peavad tasulisi vabatahtlikeprogramme liiga kulukaks (mida nad tegelikult tihti ka on). Päris tasuta Workaway ja muude sarnaste platvormide kasutamine ei ole, aga 30 eurot või vähem aastas annab ligipääsu tavaliselt vähemalt 90+ projektile ükskõik millises riigis. Vali ainult sobiv välja! Minu Workaway kasutamise ajal oli populaarseim töö hostelites, aga palju oli ka talu- ja põllutöid. Leidus igasugust.

Jaapanisse plaanisin minna just Workaway vabatahtliku projekti raames. Pole eriline saladus, et Jaapani kohalik elu on üpriski kallis, seega nägin vabatahtlikku tööd ainuvõimalusena Jaapanis rohkem kui paari päeva või nädala veetmiseks.

Sobiva projekti Jaapanis leidsin Nagano prefektuuris, väikelinnas nimega Nozawa (või Nozawa-Onsen). 1998. aastal oli see üks taliolümpiamängude asukohti, kus võistlusi peeti (kahevõistlust vist ka, kui õigesti mäletan). Tegemist on suusakülaga – peaaegu tervet “küla” (ametlikult väikelinn, aga mina kutsuks külaks) ümbritsevad mäed, mille muidu metsaga kaetud nõlvu ehivad mitmes kohas puudest siledaks tehtud suusa- ja lumelauarajad. Kuurortlinn – talvel. Kuna ma aga eriline suusafänn pole, läksin sinna hoopis suvel – üks villa-külalistemaja, kes samuti suuskade ja lumelaudade rendiga tegeleb, otsis abilisi suvisteks hooldustöödeks – rohimine, muruniitmine, külalistemaja üldruumide koristamine ja vahel ka tubades külalistejärgne voodipesu vahetamine. Lihtne!
Hetkeni, kuni sain projekti omanikelt jaatava vastuse, polnud mul Jaapani koha pealt rohkem plaane kui lennupilet Osakasse – USAsse ei saanud sisenedagi ilma tagasi- või edasisõidupiletita. Nii on tegelikult ka paljude riikidega Aasias, eriti Jaapanis ja Taiwanis kontrollitakse seda päris piinlikult.

Seega, mul oli pilet Osakasse, mis asub kogu riigi saarestiku lõunapoolsemas osas, Jaapani suurimal saarel nimega Honshū. Vaja oli aga saada Naganosse. Olin lugenud, et soodsaim variant Jaapanis reisimiseks on ööbuss – väljub hilisõhtul ja hommikul oled kohal! Kui hästi läheb, õnnestub bussis ka tukkuda.
Ööbuss ja et pean saama Osakast Naganosse ja sealt edasi Nozawasse (selle kohta olid korralikud juhised) oli enam-vähem kõik, mida lennukile astudes teadsin. Küll ma kõik käigu pealt välja nuputan!

Osaka – vaid mööduv hetk bussiaknast

Hong Kongist neljatunnise unega taas lennukile. Aga… lähen ju Jaapanisse! Mis loeb magamatus?! “Talvel jõuab magadaaa,” kõlab peas. Ja une arvelt ringi kolada linnas, kuhu ma võib-olla enam kunagi tagasi ei tule, tundus mõistliku ohverdusena.

Osakas maandudes istusin aega raiskamata Kytoto bussile. Just Kyotost läks mu ööbuss Naganosse, mis oli päris pikk teekond, samuti tahtsin ära kasutada võimalust Jaapani kunagist pealinna oma silmaga näha – see jäi ju lausa tee peale ja polnud Osakast kuigi kaugel. Lennukid lihtsalt ei lenda Kyotosse – seal pole lennujaamagi. Esimese asjana märkasin, et inglise keelega pole seal väga midagi peale hakata – kui lennujaama töötajad ja teenindajad välja arvata, siis tuli hakkama saada vaid paari ingliskeelse sõnaga. Bussipiletid sain ikka ostetud. Püüdsin küll jaapani keelt Duolingo äpiga eelnevalt õppida, aga ajast jäi puudu.

Osakast tol ajal mäletan ainult seda, mida nägin Kyotosse sõites bussiaknast. Valkjashallid, ühesugused karpmajad. Olin oodanud midagi hoopis teistsugust ja vaatasin otsides pingsalt läbi akna, kas ei näe mõnda templit või vanas jaapani stiilis maja, aga ei, lõputud read neid halle maju hoopis. Ja siis mingid kummalised, kõrge rohelise võrguga ümbritsetud… mänguplatsid? Spordiväljakud? Golf? Pesapall? Siiani ei tea, kuigi mäletan, et küsisin nende kohta. Olen unustanud.

Bussis märkasin seina küljes silti, mis nõudis absoluutset vaikust. Jaapanis on väga olulisel kohal kommuun ja teistega arvestamine – vaikust nõutakse igal pool ühistranspordis, et säästa töölt tulevaid inimesi üleliigsest mürast. Jaapanlased töötavad ju nii meeletult palju! See vaikusevärk meeldib mulle siiani väga, eriti iga kord, kui tuleb meelde see õudukas hetk ühest Eesti kaugliinibussist, kui minu ees istuv noormees hakkas oma telefonist ilma klappideta videosid vaatama. Valju heliga muidugi. Ei saanud mitte vaiki olla tol hetkel ja palusin tal klapid pähe panna, millele üks lähedalistuv proua ka valjuhäälselt sekundeeris, kui noormees midagi protestivalt ütlema hakkas. Eestlased ja jaapanlased on selle vaikusearmastuse koha pealt väga sarnased, aga eestlane ju tavaliselt ei ütle midagi, kannatab vaikides. Huvitav, kuidas Jaapanis oleks sellises olukorras reageeritud? Ehk oleks hakatud sildile näitama, kätega vehkima või midagi sarnast? See jääbki mul hetkel teadmata…

Neljatunnine vahepeatus Kyotos

Kyoto jaama jõudes oli mu esimene eesmärk teha selgeks, kust läheb buss Naganosse. Edaspidine võis kõik oodata. See ei olnud lihtne ülesanne, sest Kyoto jaam on tohutu! Lõputuna näivad koridorid restoranide ja poekestega. Kuna mul oli aega kuskil 4 tundi (jälle 4?) ja väsimus hakkas tunda andma, otsustasin jääda jaama ja uudistada kõike, mis seal pakkuda oli. Olin täiesti vaimustuses! Jaapani toit… Sellele visuaalsele pildile, mis riiulitelt ja lettidelt vastu vaatas, ei ole lihtsalt võrdväärset! Kõik oli nii nunnu! Või nagu jaapanlased ütlevad, “kawaii!!” Värvilised, loomapiltidega meisterlikult valmistatud maiustused, mochi, sushi, ramen… Silme ees võttis lausa kirjuks, aga vaimustus ei kadunud, vaid vastupidi suurenes iga uue avastusega.

Üks väga iseloomulik asi jaapanlaste toidukultuuris on “fake food” ehk siis võltstoit (jaapani keeles “shokuhin sampuru”) menüüde asemel või täienduseks. Söögikohtade välisseintel asuvatel vaateakendel on vahast või plastist imelise täpsusega valmistatud näidisroad tutvustamaks, mida restoran pakub – ja need näevad pesuehtsad välja! Kui ei teaks, et on võlts, siis hammustaks – mõne nuudliroa kohale on isegi lusikas (pigem küll pulgad) horisontaalis justkui õhku seisma pandud, nagu söömise ajal jäädvustatud hetk, mis näeb nii ehtne välja! Ainult et kedagi pole lusikat hoidmas.. nuudlid ainult püstloodis kosena langemas, ajas peatunud.

Imestasin ja imestasin. Muudmoodi lihtsalt võimatu. Otsisin ka midagi hamba alla, kuidas valida? Tunnistan, et ei julgenud ühtegi restorani sisse minna, kuna ei osanud keelt ja kartsin lolli olukorda jääda. Rumal hirm reisides. Niikuinii teed midagi valesti ja kohalike silmis absurdset või lausa jubedat, aga nii ju õpime. Mitte seekord. Seekord võtsin karbi kaasamüüdavat, kuid siiski päris ehtsat jaapani sushit – üks väheseid asju, mis Eestis on palju kallim. Kaasamüüdavaid valmistoite on Jaapanis üldse igal pool saada, need on üldiselt ka väga maitsvad ja värsked. Paljud jaapanlased söövadki just neid, kuna pole lihtsalt aega süüa teha. Valik on seetõttu muljetavaldav ja hinnad üllatavalt mõistlikud. Ja toit on maitsev!
Oma sushiga läksin õue ja otsisin koha, kus saaks maha istuda ja maiustada. Tänaval käigu pealt söömine on Jaapani “mida-mitte-teha” nimekirjas üpris kindlal kohal, aga näiteks pargis või mujal pingil istudes on ok süüa. Sellepärast pole Jaapanis ka eriti prügikaste kuskil näha ega leida – nad lihtsalt ei tekita väljas olles prügi. Eurooplasele muidugi harjumatu, aga puhtamat riiki kui Jaapan pole ma siiani näinud. Ülimõistlikud inimesed. Prahi maha viskamine on vastuvõetamatu ja ilmselt ka üks põhjustest, miks välismaalasi ja turiste väga ei taheta.
Jaapani sushi, ka take-away on muidugi alati värske ja kõrge kvaliteediga. Maitseb ülihästi.

Korra jaamast väljas käisin ikkagi ka – jalutasin ümberkaudsetel tänavatel ja uudistasin linnaelu. Esimest korda nägin seal jaapani stiilis elektroonikapoodi, mis on ülipopp eriti turistide hulgas, kuna tihti müüakse seal kvaliteetset kohalikku Jaapani kraami hoopis soodsamalt kui mujal maailmas. Ja käibemaksu saab ka riigist lahkudes tagasi, kui vastavad paberid täidad. Need spetspoed on üldiselt tohutusuured, 5-6 korrust? Yodobashi ja Bic Camera on kaks põhilisemat. Veel jäid silma arvukad müügiautomaadid anime-stiilis karakterite ja muude Jaapanile väga iseloomulike piltidega. Mänguasjad, joogid, maiustused, elektroonika – kõige jaoks on automaadid! Neid on igal pool… Kohe jaama väljapääsu juures oli ka värviliste purskkaevude show muusikaga, taustaks Kyoto Tower (teletorn vaateplatvormiga).

Ainuke asi, mida mäletan, et kaasa ostsin, olid Kyoto stiilis mochilehed – mochi on peeneks tambitud riisist tehtud vetruv taina moodi mass, millest tehakse peamiselt maiustusi, aga ilma suhkruta kasutatakse ka soolastes toitudes. Ülihea. Üks neist jaapani köögi elementidest, millest mul vist kunagi küll ei saa. Peamine asi, mida mochist tehakse, ja mida mochiks tihtipeale ka nimetatakse, on daifuku, mille sees traditsiooniliselt on magus punase oa mass. Alguses on see punane uba pisut imelik, aga nüüdseks olen ammu ära harjunud ja söön hea meelega. Seda kasutatakse palju ka erinevates Taiwani roogades.

See ööbuss ei jäänud mul viimaseks, aga peab tunnistama, et poolistuvas asendis magamine on siiski keeruline. Vaikne oli küll, ainult veerevate rataste ja mootori mürin, keegi ei teinud muidu piuksugi. Aknast välja ei oleks vist ka päevavalguses midagi näinud, kuna enamus teekonda oli kiirteel või siis tunnelis (Jaapani mägise maastiku tõttu). Aa, tuli meelde üks pisut kummaline asi bussipiletit ostes – naistele müüakse eraldi “naistekohti”. Meestele pole lubatud. See on tõenäoliselt seetõttu, et Jaapanis on väga suur probleem naiste avaliku käperdamisega (jaapanlased kutsuvad “chikan”) – eriti kitsastes kohtades nagu rahvast pilgeni täis ühistransport, kus ennast ringigi keerata pole võimalik… Ja ega jaapanlased väga stseene ka ei taha teha. Mul õnneks ei tulnud midagi sellist kordagi ette, aga ma arvan, et nad ka ei julgeks välismaalasi puutuda – need juba vait ei ole ja põhjustavad ilma probleemita stseeni.

Buss tegi ka ühe jalasirutuspeatuse kuskil mägede vahel bensukas. Miks seda mainin – seal oli imeliselt värske õhk! Hommikuselt karge, kaugel-kaugel linnade õhureostusest. Õhk, mida võiks kilepakendites Hiinasse saata…

Naganos, nii nagu ka Osakas, sain veeta vaid põgusa hetke – pidin veel jõudma Iiyamasse ja sealt Nozawasse. Nagano, kunagine olümpialinn, paistis väikse ja vaikse kohana – samas oli ju veel suhteliselt varajane hommik. Kohale jõudes sõin järjekordselt kuskil purskkaevu serval istudes hommikust, oodates Iiyama rongi. Veel üks asi, mida nüüd päevavalges tähele panin – igas linnas on kanalisatsiooni/gaasiluukidel alati konkreetse linna nimi ning ka iseäralik kujundus, mis vastab piirkonna temaatikale või mille pärast ta tuntud on. Nagano oma oli esimene, mida märkasin, aga reisi jätkudes nägin neid veelgi, hiljem ka väljaspool Jaapanit.

Rongiga sõitsin Iiyama jaama, kust omakorda pidi vastavalt juhistele väljuma kohalik Nozawa buss. (Kes välismaa uudistega kursis – Iiyama on muide üks neist linnadest, mis mõneaastataguses tohutus tormis, mis ka Tokyot laastas, üleujutuste tõttu parasjagu kannatada sai.) Iiyamas oli ka suur supermarket – minu esimene Jaapanis. Päris naljakas tunne oli seal poes mööda vahekäike kõndida ja vähegi tuttavana näivaid tooteid otsida – kõik oli ju jaapani keeles ja tundmatutes pakendites, ma oleks nagu tulnukate poodi sattnud, mitte midagi ei saanud aru. Väga harva, kui midagi ingliskeelse tõlkega leida oli. Polnud ju mingi turiste täis suurlinn kah. Puu- ja köögivili, saiakesed, piim, jogurt… ja muidugi terved riiulitäied erinevat tüüpi riisi olid ainukesed äratuntavad asjad… Muu oli kõik võõras ja mul polnud aimugi, mis tootega tegu. Mereandide letist võis ootuspäraselt leida nii mõndagi eriskummalist, kuid minus tekitasid küsimärke hoopis puu- ja köögiviljariiulitel mingisse vedelikku pakendatud ollused, mis jätsid mulje, justkui oleksin sattunud mõne hullu teadlase laborisse. Sojakastmeid võis vaid pudeli ja värvi järgi aimata, kuid neid oli vist 50 erinevat sorti. Polnud muud teha, kui vaid endamisi muiata oma abituse üle – millegipärast valmistas see mulle tohutult nalja. Midagi siiski ostsin ka – toit ja söögitegemine sai olema vabatahtlike enda vastutus. Mille üle mul oli tohutu rõõm – leidsin üles “kasutera” koogi, mida kunagi olin ühest animest näinud ja mis tundus ka animeeritud kujul lihtsalt niii isuäratav! Mõtlesin, et tegemist ongi spetsiaalse Jaapani koogiga, aga võta näpust – hiljem selgus, et “kasutera” on hoopis jaapani versioon Castella koogist – jaapani keeles, nimelt, ei tunta konsonantühendeid ja kõik nende jaoks võõrkeelsed nimed mugandatakse jaapanipäraselt viisil, et igale konsonandile lisatakse täishäälik järgi. Ja kuna jaapani keeles ei eristata “r” ja “l” tähte (viimast ei kasutata üldse), nagu ka “v” ja “b” puhul, siis saabki “kas-tel-last” “ka-s(u)-te-ra”. Naljakas 🙂 Aga kook oli imeline!

Sõnumite teel teada andes, kuhu jõudnud olin, tuli üllataval kombel välja, et minu austraallasest uus “tööandja” oli ka juhuslikult just samal ajal Iiyamas, nii et ma ei pidanudki bussiga edasi minema – kohtusime tema ja ta jaapanlannast naisega supermarketi parkimisplatsis ning sain nendega oma uude ajutisse koju! Vedas!

Nozawa muinasjutuküla on aga juba järgmine peatükk.