Puulehepäeviku sissekanne 2: Hong Kong – Intuitiiv-visuaalne tervendav maailm

3. juuli, 2019. Suurlinnast suurlinna, päikesesärast sauna: öö Hong Kongis

(Originaalpostitus 24. märts 2020, täiendatud ja tänapäevastatud)

Minu elu teine pikim lend sai alguse Californiast, Los Angelesest 3. juulil, 2019. Sihtkoht: Hong Kong. See sel ajal juba väikestviisi alanud massirahutustega linn ilmus mu plaanidesse ainult seetõttu, et lend Jaapanisse tegi ümberistumise tõttu seal piisavalt pika (18h) peatuse, ja esimest korda elus tundsin sellisest pikast transiitlennust rõõmu – Hong Kongis sai linna piires käia ilma viisata 30 päeva, seega oli lihtne otsustada veel ühe kohaga käigu pealt tuttavaks saada. Miks mitte õhtust hommikuni mugavalt linnas veeta ja end päris voodis välja magada.

Arvasin küll, et sain L.A-ga ühele poole, aga ühte seika tahan enne Hong Kongini jõudmist siiski veel mainida. Nimelt, tol hetkel oli väga pop taksojagamisäpp nimega Lyft (võibolla praegu ka), mida vist kohalikud soovitasid. Ehk siis – süsteemi oma marsruudi sisestades paneb see sind kokku teiste enamvähem sama teed sõitvate klientidega, kel vähemalt sama suund ja piirkond. Mõtlesin seda varianti proovida lennujaama sõites – jagades ju soodsam! Mida ma aga absoluutselt arvesse ei võtnud, oli see, et see teiste sõitjate peale korjamine ja piirkonnasiseselt siia-sinna sõitmine võtab AEGA! Ja mitte vähe! Tuli välja, et ei pea isegi alati sama suund olema – see on suhteliselt umbkaudne, ja kui näiteks teisi autosid samal ajal läheduses pole, antakse kõik sõidud sellele, kes on, niikaua kui autos vabu kohti on. Sealjuures ei huvita kedagi, kas on vaja jõuda lennukile või mujale. Seega, kui kunagi sellise variandiga peaksite silmitsi seisma – varuge aega! Jälgisin pidevalt kella ja üritasin mitte närvitseda, ajasin samal ajal juhiga juttu, isegi tema soovitas lennujaama puhul mitte seda varianti kasutada 😀 Aga olin juba autos ja pääsu polnud, tuli ära kannatada ja pöidlad pihus hoida, et ikka jõuan. Kui pean jõudma, siis jõuan. Jõudsingi, vist 40 minutit oli lennu väljumiseni aega, aga mul õnneks check-in kotti polnud. Milline kergendus!

L.A lennujaamas oli mind vääriliselt meeles peetud

Lõpuks teel!

Väike sissejuhatus Aasia-tunde tekitamisele leidis aset tegelikult juba Hong Kong Airlines’i lennukis, kus serveeriti kohalikku ehk siis aasiapärast lõuna- ja õhtusööki. Pani lihtsalt naeratama, nii hea tunne oli. Mulle jõudis kohale. Lõpuks ometi päriselt teel AASIASSE!

4. juulil olin ise ka kohal (vahemärkus: mulle ikka veel valmistab pisut segadust see ajas tagasi ja edasi rändamine ja ajanihke tõttu päeva vahele jätmine, et kas siis elu lüheneb päeva võrra või selle arvelt elad hoopis päeva kauem? Ehk seetõttu on mul kuupäevad täiesti sassis, ka eelmises blogis, ja pean neid alatasa kontrollima vanadest meilidest ja broneeringutest. Mitte et täpsel kuupäeval tegelikult nii suurt tähtsust oleks, aga ikkagi. Miskit ei klapi, oleme vahepeal ajajoont vahetanud? :D). Esimesed asjad, mis ehedaimal viisil kirjeldasid aasiapärast õhkkonda, olid muidugi anime-teemalised seinakaunistused lennujaamas. Seda lihtsalt ei tule mujal maailmas ette! Teiseks iseloomulikuks nähtuseks, mille vastu üks külmamaa eestlane kohe kuidagi ei oska valmistuda, võib pidada eriliselt kõrge niiskussisaldusega palavat kliimat… Lennukis, lennujaamas ja mujal konditsioneeritud ruumides on lihtne unustada, ka pärast California juunikuist päikest, et ilmaolud võivad olla niivõrd teistsugused, isegi kell 6 õhtul, kui maandusin. Esimest korda lennujaama ustest õue astudes tabas mind saunataoline niiske õhk justkui pehme sein, mis mind koheselt enda sisse mähkis… Märg, 28-kraadine sein, mis nahale lausa veepiisad jättis pelgalt paari minutiga. Või siis selline on tegelikkus siinpool maakera… Pole midagi teha, tuleb hakkama saada! Mulle, muide, ei meeldi eriti palavus… 🙂

See polnud muidugi kõige ebamugavam ilmastikuolu, millesse tolle äsja alanud suve jooksul sattusin. Kaugel jahedast Euroopa põhjakliimast.

Rahutused ja protestid, mis praeguseks on koos teatud pandeemiaga Hong Kongi elu-olu kardinaalselt muutnud, olid siis alles algusjärgus ja veel rahumeelsed. Selle alla 24h perioodi jooksul, mil linnas viibisin, ei sattunud mulle midagi kaoselaadset silma, siiski tundsin kummalist rusuvust õhus. Võib-olla ainult minu tõlgendus, aga jäi mulje, et inimesed ei ole seal õnnelikud. Hiljem muidugi kuulsin vastupidiseid väiteid mitmelt “hongkongerilt” (ingliskeelne termin, sain just paar päeva enne selle postituse kirjutamist teada, et selline sõna on olemas, nüüd siis kasutan igal võimalusel…) ja ka muudelt seal kauem viibinud ränduritelt, et Hong Kongis oli väga ok elada. Võib-olla hakkasid siis asjad rahuliku pealispinna all salamisi hullemaks muutuma. Tol päeval, kui seda kõike siin kirja panin (märts 2020), taaskord ühe hostelikülalisega vesteldes, kes on muide just sealt linnast pärit, sain teada, et asjad on nüüd juba päris kurvad – Hong Kong ei ole enam see, mis ta oli. Mäletan, et mõningad rahvarohkeimad turutänavad suleti juba pelgalt 2 kuud pärast minu lühivisiiti… Aga see juba kellegi teise lugu.

Jalutuskäik õhtuses linnas

Mina mäletan Hong Kongist peamiselt tohutukõrgeid, tulesid täis, võrdlemisi räämas ja räsitud olemisega elumaju (saabudes oli juba pime, aga hiljem nägin detailsemalt), bambustellinguid ja Tsim Sha Tsui piirkonna lõunaosas asuvat Staaride avenüüd. Muideks, ma harva uurin oma sihtpaikade kohta varasemalt järgi, mulle meeldib kogeda tihtipeale mitte midagi teades, täiesti uue ja värske uustulnuka pilguga kõike vaadeldes. Ja imestades. Ja avastades lambitänavaid ja pisidetaile, tundmatuid taimi ja linde ja kõike, millele nimegi ei oska anda. Ka sellele Staaride avenüüle komistasin otsa täiesti juhuslikult, kuna mul aega palju polnud (tahtsin mõistlikus koguses magada enne järgmist lendu), siis vaatasin lihtsalt Google Mapsist, et näe, meri päris lähedal, lähen vaatan. Või kas isegi seda vaatasin? Mäletan, et läksin lihtsalt uksest välja ja hakkasin (suvalises suunas?) kõndima. Mis hea suund tol hetkel tundus. Ja avastasin end mõne aja pärast vee äärest, mõnusat õhtut nautivaid inimesi täis promenaadilt. Lõputu tuledes majade rida teispool kallast. Minu jaoks tol hetkel esmakordne vaatepilt – niivõrd ilus! Ostsin lähedalasuvast turistiputkast jäätist ja leidsin sealt letilt ka Bruce Lee hologrammpiltidega postkaarte. Tema kodulinn ju… Jätsin ostmata, pärast kahetsesin muidugi 🙂

Veepiiri ääristaval balustraadil avastasin edasi jalutades mitmed pronksivärvi metalli valatud käejäljed. Mul polnud ju õrna aimugi, kus olin 🙂 Nimed hakkasid kohati tuttavana kõlama, Michelle Yeoh, Jet Li, Jackie Chan ja muidugi Bruce Lee, kelle peopesajälgede asemel oli näopilt. Aa, Tony Leung ka, keda mäletasin Grandmasteri filmist (visuaalselt nii ilus film!). Seal oli neid vist sadu, aga ei tundnud teisi. Kõndisin seal pikalt-pikalt, inimesed veetsid seal mõnusalt aega. Korraga peatasid mind kaks hiina naist, palvega, et neist pilti teeksin. Nõustusin hea meelega, ikka ju inimesed küsivad vahel. Sirutasin käe nende telefoni poole, nad raputasid, ei-ei, vehkisid midagi, seletasid hiina keeles. Ma ei saanud midagi aru 🙂 Kõrval seisis üks india mees, kes rääkis mõlemate keelt ja õnneks selgitas mulle lõpuks – “Ei, nad tahavad SINUGA pilti teha. Oled siin nagu kuulsus.” Ee… Tuli meelde, kuidas sõbranna rääkis midagi sarnast, et kohalikud muudkui tahavad (eriti blondide) valgete naistega pilti teha koos, ka vist kuskil Aasias 🙂 Olin pisut meelitatud, ütlesin ok, tegime ära. Naljakas oli minu jaoks. Ma ei ole ju midagi erilist. Juuksed ka sassis ja ei mingit meiki ega piduriiet… Ei oska kosta. Neil oli vähemalt hea meel “kuulsusega” pildile saamise üle. Miks mitte headmeelt teha? Viimane kord siiski – kunagi hiljem küsiti veel, siis juba keeldusin viisakalt 🙂 Valge rassi ülistamine – milleks?

(Guugeldasin just Staaride avenüüd – otsisin, kas need käejäljed on pronksist või messingist 🙂 Seda infot esmapilgul ei leidnud, aga avastasin enda jaoks, et Bruce Lee on sündinud San Franciscos! Ja et see avenüü tehti Hollywoodi Walk of Fame’i põhjal… (piltide järgi oli seal kuskil veel samamoodi maasse valatud tähetahvlid ja veel suur pronksist Bruce Lee kuju, aga ma kas ei jõudnud nendeni – päris pikk promenaad – või siis oli liiga pime, et neid tähele panna). Ühest maailma otsa staariparaadist teise, väga huvitav seos! Lisaks veel, et vähemalt osa sellest imelisest tuledes linna vaatest moodustab Viktoria sadam. Näe, nüüd on reisikirja jaoks ka pisut infot! Ja enda jaoks on alati vahva asju avastada!)

Toidunurk

Söögist ka natuke. Põhirubriik ikka. Kuna linnaavastamisaeg oli otsas, siis küsisin lihtsalt majutusasutuse nõuandeid lähedalasuva ehtsa hiina kiirtoidukoha kohta. Ikkagi Hiina ju? Ikka parem, kui kohalik Asian Aroma Tallinnas. Ei olnud! Vale koht või siis vale toit 🙂 Pettumus missugune, kuidagi hapu (kujuta ette magushapu ilma magusata?) ja imeliku maitsega riisinuudlid või riis, kuigi tellisin enda arvates midagi väga lihtsat ja “tuttavat”. Ma sõin need siiski ära, istudes üksi nurgalauas kohe välisukse kõrval, kohalikke võõramaa inimesi täis ruumis. Tee peal tagasi möödusin ühtesid kummalisi erkkollaseid koogikesi müüvast poekesest, ostsin kahese paki prooviks. Mangokoogid. Imehead! Neid küll soovitan, aga pole enam aimugi, kus neid müüdi… Aga pettumusest õhtusöögi üle aitasid nad üle saada küll!

Kohanemisharjutused sabale…

Aa, majutusasutuse kohta ka. Eks ta väike läänemaailma mõistes õudusunenägu oli 🙂 Aga tahtsin kõigega harjuda. Suures kõrges paneelmajas, väike korter pisikeste tubadega kõrgel korrusel. Sissepääs oli kuskil mööda koridore india müügimeeste turulettide vahel, täis prahihunnikuid ja pidevaid hõikeid, et “Miss, hostel?”, “Miss, you need room?” (“Preili, hostelit?”, “Preili, teil tuba vaja?”) Ainult üks öö, elame üle! Pisut kummastav oli küll, aga kas üks peamine reisimise mõte polegi näha, et mis on mujal normaalsuse arusaamad? Minu jaoks küll. Hukkamõist tuleb esimese asjana koju jätta, kui on soov teistsugust maailma näha ja kogeda ning seda ka nautida. Tuba oli väike, aga kui pesemisvõimalus olemas ja uni hea, siis muu on juba luksus. Ka tüütud hõiked saab lihtsalt naeratusega maha raputada ja lihtsalt oma teed edasi minna. Vähemalt polnud vaja kaugele minna, et joogivett osta.

Hommikul kell 8 läks buss juba lennujaama poole teele. Ilm oli troopiliselt sombune saabumisest saati, kuid sellegipoolest väga soe, varasemale kellaajale omaselt ka pisut värskem. Hommikusöögiks eelmise päeva mangokook. Mmmm! Bussipeatus oli õnneks lähedal ja kahekordse bussi teise korruse akendest nägi nii mõndagi ka päevavalguses. Nüüd sai neid ööpimeduses säravaid monstrummaju ka tavapildis näha. Aga loodus, kus seda vähegi näha oli, oli ilus. Eksootiline ja harjumatu, aga silm lihtsalt puhkas. Mis sest, et ainult bussiaknast – võtame vastu võimalused, mis meile antakse!

Järgmine peatus: Kansai lennujaam, Osaka, Jaapan.