Puulehepäeviku sissekanne 3.2: Jaapan, Nagano prefektuur, Nozawa onsen

Nozawa muinasjutuküla avastamine, sekka mõned kummalised momendid

Originaalpostitus 7. juulil 2019 (uuendatud 4. juunil 2023)

Kirjutamisest on vahepeal niipalju aega mööda läinud. Viimane postitus lausa oktoobris! Täna, originaalpostitusest peaaegu 4 aastat hiljem (päriselt?!) on aga juba juunikuu, ja täiskuu (Amburis, keda huvitab), taustaks mängib Debussy Clair de Lune ning on aeg see peatükk siin lõpuni viia. Edasine juba 2019. a kirja pandu (pisikeste parandustega).

Vaatasin vahepeal ka, mida olin oma reisil kaasasolevasse päevikusse kirjutanud. Ma ikka aegajalt panin oma mõtteid kirja – seda oli eriti hea just rongis teha, kuna ei raputanud niipalju kui bussis. Teel Nozawasse kirjutatu tuletas mulle meelde ühte kummalist stseeni, mida Iiyama rongis nägin. Nimelt, minust teisel pool vahekäiku istus vanem mees, kes hoidis käes umbes A4 suurust raamitud fotot ühest naisterahvast. Ja mitte ainult ei hoidnud käes, vaid paistis pildil olevale naisele näitavat kõike, mida aknast näha oli, suunates fotot siia ja sinna. Vahel pööras pildi ringi, justkui rongi sisemust tutvustades, või et näidata ka teisel pool aknast paistvat? Valge raamiga pilt, Jaapanis leinavärv. Mõtlesin, et ehk ta kadunud naine, kellele jäid mõned lubadused täitmata… Või on seotud kohaliku usu, shintoismiga? Mul polnud kahjuks meeles hiljem kohalikelt küsida, kas see on Jaapanis äkki mõni komme lahkunu pildi kujul reisima viia ja neile viimast korda näidata kohti, kuhu nad enam kunagi jalga ei saa tõsta, või siis oli tegemist konkreetselt selle mehe lubaduste või kommetega. Ega sel ehk tähtsust polegi, oli lihtsalt armas. Võimalik, et sain üldse valesti aru, aga selline mulje mul jäi. Ehk oli ta lubanud oma naise kuskile viia, aga ajast jäi puudu, ja nüüd sai vaid sel viisil oma lubadust teoks teha… Kes teab. (Tunnen korraga maasika lõhna. Turult saaks… aga kinni)

Nozawasse oli autoga mõnikümmend minutit. Aknast avanes imeline vaade, armsad külad, jõed ja järved, erinevat värvi kaarsillad ja muidugi mäed igal pool. Harva, kui Jaapanis kaugele ulatuvat lagedat maad näha on. Nagano prefektuur on muidu mägine ka, ega asjata just seal taliolümpiamänge ei peetud.

Olin selleks hetkeks juba rampväsinud. Viimased poolmagamata ööd (bussis ehk 2-3 tundi) andsid tõsiselt tunda. Nathan, mu vabatahtliku töö juhendaja ja koha suvine mänedžer (austraallasi oli seal külas teisigi), tegi autoga külale väikese tutvustava tiiru peale, mille järel jõudsime villasse. Väljast oli maja võrdlemisi lihtne, modernses jaapani stiilis funktsionaalne neljakordne suusa- ja lumelaua rendiga tegelev külalistemaja. Seeski oli jaapanlikult minimaalne, kuid soe õhkkond: lakitud täispuidust mööbliga baarinurk, avar fuajee, tatami-mattidega kaetud söögituba ja muidugi suur jaapanipärane restoranistiilis köök, kus võis vast 5 või rohkem inimest korraga süüa valmistada. Kõik oli täis värske puidu lõhna, nii mõnus!

Tuba

Minu tuba asus viimasel, neljandal korrusel (viies oli ka, pigem küll katusealune, kuigi sealgi asusid toad). Kuna suvel oli külalisi ülivähe või üldse mitte, said kõik vabatahtlikud olla eraldi tubades – olin saabumishetkel ainuke, kuid teisi oli lähipäevil tulemas. Tuppa astudes tõmbus suu kõrvuni: üks minu unistustest oli viibida jaapani stiilis toas ja see oli just teoks saanud: riisipaberist ehtjaapanlikud lükanduksed, mis viisid väikesele rõdule, tatami-mattidega kaetud põrand, täispuidust talad ja detailid, ja magamiseks matt põrandal (futon). Lihtne kapp ka, kuhu sai asju panna ja mõni konks seinal. Tool ja lauake. Kõik. Minimalistlik. Ja ma ei olnud selles ruumis ainult läbikäigul, vaid see oli minu kodu järgmiseks kolmeks nädalaks!

Tatami-matid ja futon on traditsionilise jaapani sisustuse lahutamatud osad. Tatami punutakse rohttaimest nimega luga (jaapani k igusa, https://et.m.wikipedia.org/wiki/Luga), servad kaetakse kangaga. Värskelt valminuna on matid rohelised, hiljem lähevad kollaseks nagu kuivanud põhk ikka. Futon on matitaoline madrats, mis asetataksegi üldiselt just tatami peale ja mida kasutatakse magamiseks. Ma esialgu kasutasin futoni all spetsiaalset puidust madratsiraami, aga hiljem tõstsin mati ikka otse põrandale. Palju mugavam.

Olin oma toast vaimustuses! Vaade aknast lisas vaid boonuspunkte – kui praeguseks olen juba mägedega võrdlemisi harjunud (neist polnud lihtsalt pääsu :), siis tol hetkel oli see niivõrd uudne. Silm puhkab mägedel muidugi siiamaani, aga seda uudistamistunnet enam väga pole. Rõdult oli näha praktiliselt terve küla, osa jäi muidugi ka teisele poole maja. Ümberringi aina metsaga kaetud mäed, mille tipud kadusid pilvedesse. Kuskilt oli kosta valju veevulinat (hiljem avastasin, et vesi voolab igal pool praktiliselt terves külas, aga sellest hiljem). Paitas kõrvu. Olin päevikusse tol hetkel kirjutanud, et külatänavad meenutasid Euroopa mägikülade kitsaid ja käänulisi teid, aga eks mägedes olegi elu sarnane mistahes kohas olles. Ainult majad on teistsugused kui Euroopas, ja isegi Osakas. Majad on palju traditsioonilisemad, kuigi mitte ilmtingimata vanad. Katused on lumele vastupidavad, talvel sajab seda seal päris palju alla. Elanike arv 2019. a seisuga oli Vikipeedia järgi 3653 inimest. Ja nimetatakse ikka külaks, kuigi mäletan, et kohalikud pidasid väikelinnaks. Kogu küla on merepinnast 300 – 600m kõrgusel, kõrgeim mäetipp 1650m, Kenashi mägi. Külast läände jääb Chikuma jõgi, mis on muide pikim jõgi Jaapanis.

Saabumispäeval jäid aga mu avastushetked lühikeseks. Uni võttis võimust juba ligi kell 2 päeval ja kui ärkasin, oli kell 4 järgmise päeva varahommikul.

Pääsukeste vidin. Nagu Eestis! Terve tuba puidu lõhna täis. Pärast hommikusööki ei suutnud ega vist ka tahtnud magama jääda, vaatamata väsimusele ja uimasele peale. Kuidas ma saan Jaapanis magada! Terve küla on ju avastamata ja kindlasti on seal kuskil tempel! Päris, nagu pildil! Jep, kuna päev oli vaba, siis uksest välja lendasingi.

Nozawa küla

Armas, kitsaste tänavatega küla, majad nagu postkaardil, rohkete lillede ja hoolitsetud aedadega. Oli ka palju väikeseid poekesi suveniiride ja kohaliku toodanguga, kuid vähesed neist olid suviti avatud. Inimesed pisikesed ja rahumeelsed, uudistasid mind kui võõrast, mis ma ju siinmail olingi. Suvel pole nad ehk niivõrd välismaalastega harjunud, talvel on põhihooaeg.

Ümbruskonna avastamine – esimene tutvus eheda Jaapani templiga!

Põhisuuna võtsin ühele templile, mille asukoha enne kaardil järgi vaatasin. Leidsin üles üpris hõlpsalt, ei jäänud väga kaugele, kohe küla piiri peal. Ma kunagi võtsin ülikoolis jaapani kunsti aine, see polnud absoluutselt mu inglise keele erialaga seotud, kuid juba siis tõmbas mind kõik jaapanipärane. Ega ma palju õpitust ei mäleta, peamiselt torii väravat, mis mulle nüüd templisse viiva trepi ees vastu vaatas. Vanast värvimata puidust, suur ja võimas. Ja püha. Mul on alati pühakodade vastu suur austus ja aukartus olnud, selle hetkeni küll ainuvõimalusena kirikute puhul. Kuid jaapani pühamutega on sama lugu – alati on tunne, et keegi pilveservalt vaatab ja jälgib iga su sammu. Veidi aega enne selle peatüki esmast kirja panemist olin ühes Taiwani hostelis sattunud nägema (seal oli telekas jaapani kanal) Jaapani uskumusi tutvustavat saadet, kus räägiti, et jaapanlased midagi sarnast just usuvadki ja seetõttu käituvad alati väga korralikult.

Tempel, kuhu jõudsin, paistis päris vana, imeliste puidust nikerdustega. Draakonid. Tempel oli võimsam, kui ette kujutasin, mitte niivõrd suuruse kui just oma olemise poolest. Vana ja auväärne. Tavaliselt ei koosne need ainult ühest hoonest, vaid tervest kompleksist. Seal oli ka mitu suurt vasest templikella. Selliseid olin selle hetkeni näinud ainult filmides, peamiselt Hiina omades. Uudistasin seal templimaadel päris kaua, kohtamata hingelistki. Katsusin vana puitu, mis oli sile ja soe. Ümberringi kasvasid ilusad kõrged puud, mis paistsid samuti päris vanad olevat. Kooruva koorega, oranžikat tooni. Hiljem sain teada, et tegemist on jaapani seedriga. Kasvabki tihtipeale pühamute ümbruses, aga neid on praegu terved metsad täis istutatud ja raiuda neid tohib vist ainult eriloaga, mis on üpris kulukas. Väärikas puu.
Jaapanis on budism ja vanausuline shintoism põimunud. Nii leiabki tihtipeale koos nii budistliku templi kui ka shinto pühamu; tavaliselt küll erinevad hooned, kuid alati polegi nii lihtne eristada, kumb on kumb.

Kuna ma tol hetkel ei teadnud üldse, kuidas shinto pühamus käituda, siis ehk kirjeldan traditsioonilist külastust hiljem – kui veel miskit meeles. Seekord lihtsalt vaatasin ja uudistasin.

Surnuaiad

Templi kõrval oli surnuaed. Hoopis teistsugune muidugi kui meil Eestis või üldse midagi, mida varem kasvõi filmist näinud. Väikesed, mäe jalamil asuvad ja üksteisest eraldatud platsikesed. Erinevas suuruses monumendid, mis näisid altaritena; pühakute või esivanemate kujud, kohad viiruki põletamiseks ja esemete paigutamiseks. Mitmesse kohta oli asetatud avamata joogipurk, mis lahkunule oli toodud… Lillede asemel? Märkasin ka püsti paigutatud suusapaare… Hakkasin mõtlema, kui paljud neist siia maetust olid hukkunud suusaõnnetustes? Mäenõlvad olid ju uskumatult järsud… Kui palju õnnetusi neil toimunud on? Kui paljud end adrenaliini nimel surnuks sõitnud? Kunagi oli ju ka sööstlaskumine olümpialgi lubatud… Võib-olla olid suusad lihtsalt meeneks jäetud, et hobi või armastatud elukutset sümboliseerida. Ei tea. Ei hakanud hiljem kelleltki küsima ka. Aga neid suuski oli nii palju…
Kummaline tunne oli seal olla. Mitte halb ega ka hea, lihtsalt kummaline. Seda tuli Jaapanis tihti ette.

Müstika jätkub

Surnuaia kõrval oli üks imelik suur tuub või toru, mis läks üles mäkke. Seda nähes oli mul peas üks suur küsimärk – mis see veel on?!? Käisin tükk aega selle ümber, pildistasin, aga sisse ei näinud. Kujutasin juba kes teab mida ette, et seal sees sõidab rong või on tegemist mingi jamesbondiliku leiutisega (see surnuaed tekitas tõesti pisut erilise olemise, mida niisama ei õnnestunud minema pühkida). Ühes kohas märkasin seda toru läbimas mingit hoonet, mille uks oli lahti. Mu uudishimu oli selleks ajaks juba nii kõrgele kruvitud, et ei suutnud vastu panna ja ronisin trepist üles, et uksest sisse piiluda. Pidin teada saama, millega oli tegu! Tuli välja, et see oli kõigest eskalaator… Otse üles mäkke, kus asus suusabaas ja muuseum… Sees polnud mitte kedagi ja ka valvelaud oli tühi. Sellegipoolest oli see pikim eskalaator, mida kunagi näinud olin… Eriliselt kitsas ka, aga jaapanlased ei võtagi palju ruumi. Tegin paar klõpsu ja lasin jalga, enne kui keegi tagasi tuleb, äkki küsivad piletit või midagi ja mul polnud pennigi kaasas! Praegu mõtlen, mis rumal hirm! Meenub taas lapsepõlv, kus üks külatädi mind mu oma aiamaalt herneid ja maasikaid söömast tahtis ära ajada, arvas, et varastan… Pärast oli alati imelik tagasi minna, vaatasin pidevalt ringi, et ega keegi ei tule õiendama, mis sest, et omal maal… Nõukaajal võisid täiskasvanud inimesed ühele lapsele ükskõik mida öelda… Naljakas, mida me kõik endaga aastaid iga päev kaasas kanname, eks? Raskeks läheb see koorem…

Sain õigel ajal jalga lastud, läbi akende nägin juba oranžis vormirõivas meest allapoole tulemas. Eskalaatoril astmeid polnud, lihtsalt lint, kuid see sõitis päris kiiresti.

Oleks ju võinud eskalaatoriga otse mäkke sõita, aga rühkisin jalgsi. Vaatamata pilvisele taevale oli palav ja tee järsk. Mul jalas ainult plätud ka, pidin vaatama, kuhu astun, eriti metsasemal kohal. Ja metsa ma ka välja jõudsin, kõikjal needsamad seedrid. Ilus oli seal. Nägin ka suusabaasi, kus ka sel hetkel käis aktiivne mäest alla laskmine kunstrajal. Möödusin ühest tillukesest pühamust, mis tundus olevat sellise koha peal, kuhu tavainimese jalg väga ei satu. Matkajatele ehk? Või talvine, suusatajatele. Igal juhul leidsin sealt eest väikse segaduse, ühel altaril oleval portselankoeral oli jalg otsast ära tulnud, üritasin kuidagi tagasi panna. Ka olid pudelid seal ümber kukkunud. Tõstsin tagasi ja läksin oma teed. Ehk jumalustel hea meel!

Teel kodu poole sattusin veel ühe pühamu juurde, mille nime ega asukohta ei suuda enam ka kaartide järgi tuvastada. Samamoodi vana, värvimata puit. Vaatasin elumaju, kõik oli nii ilus, teistsugune! Ja rohelust täis, põõsad ja lilled ja kenasti pügatud puud. Pühamu kõrval oli kellegi aiamaa peenardega, kus oli toestuseks kasutatud suusakeppe 🙂 Mind ajas nii naerma 🙂 Aga miks mitte kasutada seda, mis juba olemas ja lihtsalt kasutult vedeleb! Neid võib mägede kõrvalt pärast talve vist sadu üles korjata.

Kass

Jaapanis ei saa üle ega ümber kassidest (jaapani keeles on kass neko 猫). Ühel muruplatsil kohtasin imearmast oranži kassi, kes kohe juurde jooksis, näugus ja lubas pai teha. Rääkisin temaga murul istudes pikka aega, muudkui hõõrus ennast vastu mind. Ei tea, kas lootis süüa saada. Mul polnud midagi 🙁 Samas, tal oli kaelarihm kaelas, kellegi oma. Istusin, puhkasin ja silitasin kassi. Alles seda siin kirja pannes tabasin end mõttelt, et ma ei läinudki sinna rohuplatsile kunagi tagasi ja ei näinud seda kassi ka enam, kuigi tol hetkel mõtlesin ikka tagasi tulla. Ju siis polnud määratud… Minu tervitused sulle, kiisu!

Koduteel tegin veel mõned klõpsud ja nägin oma elu esimest riisipõldu, mis asusid suurtest maakividest platoodel. Nende platoodega oli mingi jutt ka, mida hiljem kohalikelt kuulsin, aga olen unustanud nüüdseks. Ehk on kuskil kirjas? Kas neid kasutati kunagi millekski muuks ja nüüd tehti riisipõldudeks ümber või vastupidi, riisipõllud kaovad ja nendele platsidele ehitatakse midagi muud? Tõesti, ei mäleta. Väsimus andis tunda ning järgmine päev pidi olema ka esimene tööpäev. Põnev!

Kellele loodus huvi pakub, jätan siia veel mõned pildid ümbritsevast loodusest ja taimedest, mida sel retkel avastasin.