-
Puulehepäeviku sissekanne 3.4: Jaapan, Nozawa. Vihmastest käikudest ja toidust
Kui hallid pilved katavad taeva ja maa Originaalpostitus juuli, 2019, täiendatud novembris, 2023 Käesoleva (2023) aasta end haruharva näitava päikesega suvi ja ka sügis pani mind selle peatüki kirjutamist pidevalt edasi lükkama. Masendav lihtsalt, kõik niigi hall ja märg ja nüüd veel kirjuta ka vihmastest päevadest? Mis sest, et Jaapanis oli ka siis soe, isegi varahommikul üle 20 kraadi. Tol varahommikul, kui olime otsustanud ühe vabatahtlikuga, fotograafist prantsuse tüdrukuga minna esimest korda küla hommikuturgu külastama, oli üks esimesi kordi, kui olin pannud jope selga. Harjumatult jahe oli ja vihmamärg. Vihm ei olnud mägedes haruldus ning iga kord tekitas see mäenõlvade ümber suuri valgeid udupilvi, mis peaaegu kogu vaatevälja katsid. Tihti…
-
Puulehepäeviku sissekanne 3.3: Jaapan, Nozawa, Hokuryu järv
Onsenitest ning ujumisest jumalate palge all Originaalpostitus juuli, 2019. Täiendatud juunis, 2023. Esimene tööpäev Minu esimeseks tööülesandeks oli rohimine – üks kahe parkimisplatsi vaheline väike rohuplats, millel olev umbrohi kõrgus juba pea põlvini. Tööajaks oli muidu 3 tundi päevas, 5 päeva nädalas, kokku 3 nädalat. Workaways üldiselt oli vaikne kokkulepe, et kui vabatahtliku töö andja süüa ei pakkunud, siis oli tööajaks 3-4h päevas, toitlustuse korral ka 5h päevas. Mõnikord oli toidukordi (mujal) 1-2, mõnikord kõik kolm. Sõltus pakkuja võimalustest ja kokkulepetest. Selle rohimisega ei olnud ka muidugi midagi sirgjoonelist – mõte oli tegelikult, et ma teen platsi täiesti taimevabaks, mina aga hakkasin kohe vaatama, kuidas ma “lilli” saan säilitada –…
-
Puulehepäeviku sissekanne 3.2: Jaapan, Nagano prefektuur, Nozawa onsen
Nozawa muinasjutuküla avastamine, sekka mõned kummalised momendid Originaalpostitus 7. juulil 2019 (uuendatud 4. juunil 2023) Kirjutamisest on vahepeal niipalju aega mööda läinud. Viimane postitus lausa oktoobris! Täna, originaalpostitusest peaaegu 4 aastat hiljem (päriselt?!) on aga juba juunikuu, ja täiskuu (Amburis, keda huvitab), taustaks mängib Debussy Clair de Lune ning on aeg see peatükk siin lõpuni viia. Edasine juba 2019. a kirja pandu (pisikeste parandustega). Vaatasin vahepeal ka, mida olin oma reisil kaasasolevasse päevikusse kirjutanud. Ma ikka aegajalt panin oma mõtteid kirja – seda oli eriti hea just rongis teha, kuna ei raputanud niipalju kui bussis. Teel Nozawasse kirjutatu tuletas mulle meelde ühte kummalist stseeni, mida Iiyama rongis nägin. Nimelt, minust teisel…
-
Puulehepäeviku sissekanne 3.1. Kyoto, Jaapan
Konnichiwa, Jaapan! Esimesed kogemused Kyoto jaamas Originaalpostitus 6. juuli 2019 (parandatud ja täiendatud 29. oktoobril, 2022) Enne Jaapani kallale asumist, et asjalood mõnevõrra arusaadavamad oleksid ka tulevikupeatükkide huvides, pean ilmselt rääkima pisut Workawayst. Ehk siis sellest vabatahtlike programmist, mis lubas mul nii mõneski riigis viibida kauem kui seljakotirändaja rahakott ette näeb. Plaan vabatahtlikku tööd teha oli mul juba enne reisile asumist – nägin seda hea võimalusena teha midagi sellist, mida varem pole proovinud, sõltumata eelneva kogemuse olemasolust. Ka tundus see hea variandina, kuidas lähemalt kohalike elu-olu tundma õppida – kohalike kaudu.Seega, Workaway (teisi selliseid platvorme on veel, mina otsustasin lihtsalt selle kasuks) on ülemaailmne online-platvorm, mis toob kokku vabatahtlikku tööd teha…
-
Puulehepäeviku sissekanne 2: Hong Kong
3. juuli, 2019. Suurlinnast suurlinna, päikesesärast sauna: öö Hong Kongis (Originaalpostitus 24. märts 2020, täiendatud ja tänapäevastatud) Minu elu teine pikim lend sai alguse Californiast, Los Angelesest 3. juulil, 2019. Sihtkoht: Hong Kong. See sel ajal juba väikestviisi alanud massirahutustega linn ilmus mu plaanidesse ainult seetõttu, et lend Jaapanisse tegi ümberistumise tõttu seal piisavalt pika (18h) peatuse, ja esimest korda elus tundsin sellisest pikast transiitlennust rõõmu – Hong Kongis sai linna piires käia ilma viisata 30 päeva, seega oli lihtne otsustada veel ühe kohaga käigu pealt tuttavaks saada. Miks mitte õhtust hommikuni mugavalt linnas veeta ja end päris voodis välja magada. Arvasin küll, et sain L.A-ga ühele poole, aga ühte…
-
Puulehepäeviku sissekanne 1.4: USA – L.A – Hollywood
24. juuni – 2. juuli, 2019. Michael Jacksoni jälgedes, tsementi valatud möödunud aegade hiilgus ja kultuurišokk räpasesse motelli sattudes. Ehk siis mida ma USAs tegin, vol 4 Siinsest postitusest saab viimane USA puudutav peatükk. Eelkõige sellepärast, et Aasia ei jäta mind rahule ja tahab kirja pandud saada – kõik eelnev oli ju kuidagi hoopis teises võtmes prelüüd; teisalt põhjusel, et sealne olemine oli pigem privaatne ja hõlmas teisi inimesi. Mõneti mõtlen, et ehk oleksingi pidanud siinse blogi nimetama hoopis “Eraku rännakuteks” vms – neid hetki, kui minu tegemised kaasasid teisi inimesi võrdväärsete osalistena, oli tegelikult vähe. Mitte, et ma poleks kohanud teisi inimesi ega suhelnud nendega, vaid et pigem mulle…
-
Puulehepäeviku sissekanne 1.3: USA – Los Angeles
23. juuni 2019. Saabumine inglite ja unelmate täitumise linna, ja kuidas ma esimese päevaga oma jalad katki kõndisin. Ehk siis mida ma USAs tegin, vol 3 (Originaalpostitus 24. august 2020) Olin just öises ja jahedas San Franciscos astunud L.A-sse suunduvale ööbussile. Sõit pidi kestma kuskil 8 tundi, mis sobis mulle öö veetmiseks hästi. Üritasin sõidu peal magada. Hästi ei õnnestunud, aga paar-kolm tundi ehk ikka sain. Kummaline on see, et millegipärast mõtlen siinsest bussireisist alati kui millestki, mis juhtus PÄRAST Jaapanit, kuigi tegelikult oli see ju mu esimene ööbussireis (kui kunagine St Peterburis käik välja arvata, aga see buss sõitis lihtsalt ülikaua. Vist.) Ehk sellepärast, et ööbussist kui sellisest kuulsin kellegi…
-
Puulehepäeviku sissekanne 1.2: USA – San Francisco
22. juuni: Missioon Kuldne Värav. Ehk siis mida ma USAs tegin, vol 2. Olin jõudnud San Franciscosse, või nagu kohalikud kutsuda eelistavad – SF või San Fran. Saabumisele järgnev päev oli ühtlasi mu sünnipäev ja ka ainuke päev, mille hommikust õhtuni sain San Franciscos veeta – miks ma tegelikult ka paar päeva varem otsustasin tulla. Mingeid plaane otseselt ei teinud, tahtsin lihtsalt linna peal käia ja kõike nähtut sisse ahmida, et on siis n-ö minu linn või ei. Hommikusöögikski ei pidanud kaugele minema – seda sai kohe sealsamas hosteli buffees – tõelised ameerikapärased bagelid moosi ja võiga (nüüd muidugi loen, et bagelid on pärit hoopis Poolast!). Hommikuse Whatsappi kõne ajal…
-
Puulehepäeviku sissekanne 1.1: USA – Oakland
Miks minna otse, kui saab (võimalikult suure) ringiga? Ehk siis mida ma USAs tegin, vol 1. (originaalpostitused 5. juulist 2019 ja 26. juunist 2020) Aeg minna tagasi… Mõnede mõtete juurde, mis minu peas liikusid enne seljakoti pakkimist ja lennukile astumist 21. juunil 2019. Pisike „hoiatus“ kah – kui järgnevas jutus kohata mõningast dramaatilisust – siis minu jaoks oli see suur asi! Lisaks, Lõvi tõusumärk kah! 😉 Mjäu! Olin tundnud juba mõnda aega, ehk isegi aasta enne tõsisemate plaanide tegemist, et lausa pean minema välismaale. Ära. Ükskõik kuhu. Inimesed, kes tol hetkel veel minu ümber olid, teadsid seda vist kõik. Eesti ei resoneerunud enam üldse, uksed paistsid järjest nina ees sulguvat…
Eesti 
English (UK)