Kes ma olen?
Minu nimi on Eva. Olen pärit Eestist.
Julgen öelda, et inimesi, kes teavad minust rohkem peale nime, ei ole tõenäoliselt väga palju. Puhtalt materiaalse maailma mõisteid kasutades jään enda kirjeldamisega ilmselt pisut jänni, kuna minu hing kisub mind aina enam eneseteostusele läbi sisevaatluse ja loomingulisuse. Mille eest aga doktorikraadi ei anta (veel?).
Lapsena armastasin väga joonistada. Mingi Michelangelo või da Vinci ma ilmselgelt polnud, kuid oma kindel joon oli mul juba siis – vannitoa seinale pastakaga joonistatud kriipsuhobuses tunti eksimatult ära minu töö! Hobune on praeguseks ilmselt juba mitmekordse värvikihi alla mattunud, aga 2020. sügisel sattusin ootamatult nägema üht oma teist “meistriteost” – õega jagatud toa uksele lapsepõlvekodus olin maalinud portaali Vahemereäärsesse unistustemaailma, et hall igapäevaelu niivõrd ei morjendaks. Olin selle aastate jooksul unustanud, aga kui nüüd vähem kui aasta tagasi nägin, olin positiivselt üllatunud – päris hea ju!
Kummaline on aga see, et mäletan selgesti, et tegin sellest ka pildi, kui uuesti nägin – ja seda pole mitte kuskil…?
Oma lapsepõlveunistuse (või pigem, mõnede sõnul sulaselge hulluse) ratsutada ja hobustega tegeleda tegin aga teoks küll. Mitte nüüd just professionaalsel tasemel, aga ise jäin rahule – kuni küllalt sai.
Miks ma siis ei läinud kunstikooli? Tahtsin ju õppida arhitektuuri, pärast gümnaasiumi. Vastus – hirm. Kahtlus iseendas. Ümbritsevate inimeste sõnad. Kehv tulemus matemaatikas. Eneseusalduse puudumine. “Sa ei saa hakkama.” “Ma ei saa hakkama.” “Ma ju ei oska.” “Mul puudub anne.” (Märgin siinkohal ära, et raadios kõlas just praegu seda siin kirja pannes kaks korda sõna “arhitektuur” – sünkroonsus on mu igapäev 🙂 Ja veel kolmas kordki – kas on aeg unistus uuesti töösse panna?)
Tänapäeval on õnneks inimeste teadlikkus tunduvalt tõusnud ning sarnased hirmud ei ole enam vaikiv normaalsus – sellega tegeletakse, teadvustatakse, otsitakse lahendusi. Tunnen, et see on ka (vähemalt osaliselt) minu missioon – läbi iseenda kogemuste mõista, mis hoiab inimesi tagasi, mis takistab meil oma unistusi teoks tegemast?
Olen alles oma uue tee alguses. Jätsin soovi nn “tavatööd” teha selja taha juba mõned aastad tagasi ning soov inimesi aidata viis mind ka reikikursusteni – usun energiasse ja taotluse jõusse ning meie oma keha kaasasündinud võimesse meid terveks teha. 2019. juunis, kaks päeva enne mu sünnipäeva poolsalaja pikemale reisile asudes oli mul vaid kaks kindlat eesmärki – külastada Jaapanit ja õppida reikit. (Tegelikult kolmas oli veel, aga jätan selle enda teada ;))
Hirmudeta. Usaldades.
Oma I-III taseme reiki (Usui Shiki Ryoho) sertifikaadid sain lõpuks hoopis ühel Tai saarel, väga hinnatud õpetaja käe all õppides (Arati Healing Centre), kuid Jaapanis õnnestus mul ära käia reiki sünnikohas – Kurama-dera templis. Sellest kirjutan (kunagi) lähemalt Aasia rubriigis.
I AM
Olen peegel. Näed minus kõike, mis on sinus endas, kuitahes sügaval peidus. Varjamatult.
Olen elu ja transformatsioon.
Asjade omamoodi tegija.
Olen paberiteta kunstnik ja paberitega reikikunstnik.
Tervendaja ja terveneja. Loovus ja loomulikkus.
Olen arupidaja ja tõeotsija.
Olen kangekaelsus.
Olen kehv akadeemik ja parem tunnetaja.
Kujutlusvõimerändur ja hingeavastaja.
Kõndija, tallaja, astuja.
Olen merekarbi- ja kivikorjaja, lillenuusutaja ja linnulaulu kuulataja.
Kuldsel keskteel käija ja tasakaalulooja.
Kas “olen õppinud” tähendab, et “oskan”?
Olen õppinud hingamist, usaldamist ja paigal püsimist.
Ka edasi liikumist, lahti laskmist ja tõe rääkimist, enda sisse vaatamist ja sõltuvustest vabanemist.
Olen õppinud eneseusaldust. Mul on selge, kuidas surra ja uuesti sündida, öeldes hüvasti tuhandele varasemale versioonile minust.
Olen lihvinud märkamist ja läbinägelikkust.
Olen õppinud tundma oma südame häält
Õpin siiani uuesti unistama…
…ja tegelikult kõike ülaltoodut.
Eesti 
English (UK)