PUULEHEPÄEVIK (REISIBLOGI)

EESSÕNA

Mind on alati peetud pisut igavaks, vähemalt on mulle endale selline mulje jäänud. See ei tähenda, et ma ise ilmtingimata niimoodi arvaks, aga ega mu kirev sisemaailm enamasti väljapoole ei ulatugi. Kuigi, teatud teistsorti julgus on mul ehk küll, mis seotud pigem usaldusega, et olen kaitstud.

Mingi hullupanija ja meeletu seikleja ma tõepoolest ei ole. Olen ehk liiga ettevaatlik, et sattuda kaelamurdvatesse ohuolukordadesse, ega oska ka puhtalt tutvumise eesmärgil teha juttu võhivõõrastega (kellest hiljem ehk eluaegsed sõbrad välja kujuneks) – selle viimase kallal peaksin küll tööd tegema. Olen pigem vaikne vaatleja ja filosofeerija, märkan detaile, kokkulangevusi, looduse või inimloodu ilu ja eripära, ehitisi, kunsti, kohalikke inimesi nende tavapärases keskkonnas. Introvert, noh. Tahan eelkõige, et kirjapandu oleks ehe ja tõeline, mitte Instagrammilikult ilustatud või lausa petlikult jäädvustatud (näiteks need täiusliku veepeegeldusega turistifotod kohtadest, kus vett pole miilide kaugusel – fotograafid kasutavadki lihtsalt spetsiaaliselt peegleid illusiooni tekitamiseks). Fotokunsti kohapealt on need kindlasti imelised jäädvustused, eriti kui lisada tuules lehvivad erksavärvilised kleidid, aga inimestele, kes neid kuulsaid kohti oma silmaga kogeda soovivad pildilt nähtu põhjal, võib igaveseks pettumusemaik suhu jääda.

Muutus on kiirem kui plaan – seda budistidelt hiljem õpitud tarkust järgisin enese teadmata tegelikult juba algusest saati. Siin blogis kirjutangi peamiselt sellest, mis mulle aasta ja kolme kuu jooksul tee peale jäi. Jah, just „jäi“, sest mu läbiv idee oli lasta end lihtsalt sisetundest kaasa haarata, mitte teha suuri plaane, vaid lihtsalt vaadata, kuhu jalad (ja lennukid) viivad. Neid nn turistikaid, mida spetsiaalselt vaatama läksin ja varakult valmis otsisin, oli võrdlemisi vähe – tihtipeale astusin hommikul lihtsalt ajutisest koduuksest välja ja lasin end juhusel kanda, keerates just täpselt sinna tänavasse või teele, kuhu suunas tundus tol hetkel just õige astuda olevat. Vahel jõudsin välja eikuhugi, vahel aga sattusin imelistele väikestele ja tavaliselt suurema tähelepanuta jäävatele paikadele. Proovisin näha võimalikult palju, samas jättes kõige seedimisele hingamisruumi – olen seda arutut, kohast-kohta „bucket listi“ jooksu varasemalt teinud ja selle puhul on oht, et mälupaak (mitte ainult fotoka, vaid iseäranis aju oma) saab täis enne, kui väsimus võimust võtab. Sain ehk nii mõndagi linna kogeda pigem selle elanike, mitte vaid läbisõidul oleva külalise pilgu läbi. Kõndisin palju jalgsi, kiirustamata, sihiks kasvõi 5km kaugusel asuv koogipood, kus müüdi linna kõige kuulsamat kooki. Marsruut sinnani oli mu enda teha. Usun, et mul on seetõttu nii mõnestki kohast hoopis teistsugune, terviklikum pilt, sest lisaks turistipiirkondade välisele uhkusele olen eksinud ja piilunud ka nurgatagustesse, igapäevasematesse, tihti mitte midagi ütlevatesse tänavatesse ja naabruskondadesse, mille kivipinnal (mõnel puhul ka mudas) astuvad enamasti vaid kohalike jalad.

Muidugi, mul oli ka aega.

Selle blogi eesmärk ei ole üritada luua mingit suurejoonelist reisijutukogumikku, vaid pigem juba ununema kippuvad sündmused ja kohad kasvõi enda jaoks uuesti meelde tuletada ja kirja panna. Võtan seda ise kui kirjutamispraktikat. Mõnikord ongi hea asju enda jaoks teha, siis on kõige loomupärasem tulemus, ja kui keegi veel asjast kasu saab, miks mitte jagada? Mul oli reisil paberkujul päevik kaasas, mida aeg-ajalt täitsin, kuid tihtipeale jäi see lünklikuks ning sündmuste kokkupanekuks on nüüd juba vaja fotode abi (mida on PALJU). Ka on maailm praegu suures osas lukus ja keegi tegelikult ju ei tea, milliseks reisimine üldse juba mõne aasta pärast kujuneda võiks. Seega, ehk on just praegu hea meelde tuletada, mida tähendasid maskivabad ajad, mil ainsateks piiranguteks, millega igal hästi käitujal arvestada tuli, olid viisad.

Kokkuvõttes, tahan jagada oma kogemusi kõigiga, kel huvi, kasvõi mõne konkreetse riigi vastu. Siiski pean mainima, et päevast-päeva elu ei käinud artiklikirjutaja ja värvikate seikluste otsija pilgu läbi, vaid pigem üritasin välja nuputada miks ma siin olen ja mida on kõigest sellest õppida?

Siinsed esimesed peatükid pole päris uued, vaid segu mõnest minu esimeses (privaat)blogis kirja pandud postitusest, mis on tänapäevasemasse hetke toomise tõttu pisut mugandatud ja muudetud. Kuna esimene blogi ei olnud kronoloogilises järjekorras, pikin neid vanu ja rohkem „hetkes“ postitusi siia ilmselt edaspidi veelgi. Otsustasin kogu siinse üllitise nimetada Puulehepäevikuks – kuna läksin sinna, kuhupoole tuul puhus.

(Märts 2022)


Viimased postitused:

etEesti