Puulehepäeviku sissekanne 1.3: USA – Los Angeles

23. juuni 2019. Saabumine inglite ja unelmate täitumise linna, ja kuidas ma esimese päevaga oma jalad katki kõndisin. Ehk siis mida ma USAs tegin, vol 3

(Originaalpostitus 24. august 2020)

Olin just öises ja jahedas San Franciscos astunud L.A-sse suunduvale ööbussile. Sõit pidi kestma kuskil 8 tundi, mis sobis mulle öö veetmiseks hästi.

Üritasin sõidu peal magada. Hästi ei õnnestunud, aga paar-kolm tundi ehk ikka sain. Kummaline on see, et millegipärast mõtlen siinsest bussireisist alati kui millestki, mis juhtus PÄRAST Jaapanit, kuigi tegelikult oli see ju mu esimene ööbussireis (kui kunagine St Peterburis käik välja arvata, aga see buss sõitis lihtsalt ülikaua. Vist.) Ehk sellepärast, et ööbussist kui sellisest kuulsin kellegi soovitusena just Jaapaniga seoses, või siis et panin tolle Jaapani peatüki enne kirja? Aga vahet pole, magada ei saanud korralikult kummalgi korral!

Minu esimene California päikesetõus seevastu jättis mulle unustamatu kogemuse. Jälgisin seda küll vaid bussiaknast (mistõttu pildimaterjal jäi kesiseks), aga Hollywoodi filmidest tuttav vaatepilt oli küll. Kõrbetaoline maastik, oranžikas liiv täis põõsatutte. Väga ilus ja midagi hoopis teistsugust kui Eestis (või ka Aasias, nagu nüüd öelda võin). Seda kirja pannes tekkis tunne, et tahaks nüüd mõnda Californias aset leidvat filmi vaadata; seal on oma eriline vibe küll. Johnny Depp autoroolis, sigarett hambus, tuleb silme ette, kui tagasi mõtlen.

Mina olin aga roolist kaugel bussis ja pidin leppima aknast välja vaatamisega. Uni oli läinud, seega nautisin lihtsalt looduse avarust ja mägedepiiri tagant tõusvat päikest. Tõepoolest, nagu mõne kultusfilmi lõpustseen.

Plaanidest ja nende plaanipäratusest

Pooltühi buss viis mind Los Angeles’i Ülikooli linnakusse. Plaanisin kõndida sealt jalgsi Hollywood Boulevardi kanti, kus asus meie renditud 7-kohaline stuudiokorter. Sobiva majutuse leidmisega oli muidugi terve saaga – üks meie grupiliikmetest oli juba kuid tagasi broneerinud hotellitoa 7 inimesele koos kõigi luksustega, asukoha poolest otse sündmuste keskel ka. Ei mäletagi enam täpselt, kuidas see välja tuli, aga kuskil päev-kaks varem (ehk siis enam vähem viimasel hetkel) tekkis meie broneeritud hotellitoaga probleem – kas hotell ise kirjutas või kontrollisime meie, et kas kõik on ikka ok, igaljuhul ilmnes, et tuba oli mõeldud hoopis 3-4 inimesele… (see seletas vähemalt ülisoodsat hinda) Sellest tekkis muidugi võrdlemisi palju segadust ja muretsemist, kuid lõpuks tundus parim variant broneering tühistada ning hoopis Airbnb kaudu korter rentida. Vaevu päev aega, 7 inimest, teadmine, et enamus kohad on ammu välja müüdud, kuna oli oodata palju inimesi… Õnneks leidsime lõpuks korteri, mis oli veel saadaval ja sobis kõigile, aga katsumused ei olnud sellega veel läbi – olin ainuke, kes Airbnb kontot omas ja mu kaart ei lubanud nii suure summa tasumist (konkreetsete limiitide muutmine nõudis rohkemat kui vaid panka logimist). Saime kõik piisavalt kümneni lugemist ja sügavalt hingamist harjutada… Lõpuks kõik muidugi laabus, üks meist tegi omale konto ja sai ka korteri eest tasutud, aga isegi sellega käis paras ports stressi kaasas – uue konto tegemine on pikk protsess, pead oma dokumendi skaneerima ja autentima jne, ja siis veel võtab aega, kui su konto üle vaadatake ja kontrollitakse andmete õigsust – pead ju tõestama, et oled, kes ütled, et oled. Kogu selle justkui taustal käiva protsessi jooksul pidin oma konto kaudu korteriomanikuga kirjavahetuses olles korterit niikaua kinni hoidma.  
Oli õnneasi, et see kõik sai lahendatud enne, kui San Franciscost teele asusin. Aga kohati ikka mõtlesin, et mis saab, kui veel mingi jama tuleb. Ei tulnud! Vähemalt, mitte sedasorti jama..

Marsruut

Google Maps näitas mu teekonna pikkuseks pisut üle 8 miili (kuskil 12-13 km) ja kestvuseks pisut alla 3 tunni. Kuna jõudsin L.A ülikooli juurde 8 paiku hommikul, oli mul aega piisavalt ja jalgsi kõndimine on alati mu eelistatuim viis uusi kohti avastada. Mida ma aga oma marsruudi paikapanekul arvesse ei võtnud, oli mu 10kg seljakott ja jalanõud, mis mitte mingil juhul ei tohiks kuuluda matkajate varustusse – madalad, ilma igasuguse toeta tennised… Samas, olin ju terve eelmise päeva San Franciscos ringi tuuritanud ja mingit valu ega ville polnud. Let’s go!

Enne aga hommikusöök. Tunnistan, et koonerdasin USAs toidu suhtes ikka kõvasti, seetõttu võttis sobiva kohavaliku tegemine pisut aega. Minu õnneks – leidsin end ju ülikoolilinnakus, kus võis tudengihinnaga toitu leida. Sattusin kohvikule, millest tulev kohvi ja krõbedate küpsetiste lõhn ei lubanud mul mööda kõndida. Ja võibolla oli mul kõht ülitühi, aga see avokaado ja omletiga flatbread tundus tol hetkel parima toiduna, mida viimasel ajal söönud olin! Nii lihtne, ometi viis keele alla! (Praegu on ka kõht tühi ja ila peaaegu tilgub sellele leivale mõeldes.)

Beverly Hills 90210 jäi nägemata…

Ja siis kõndima! Klappides mängis muusika, Michael Jackson muidugi! Beverly Hills tuli ja läks, palmide read, varasuviselt õitsvad puud ja lilled igal pool, vägevad autod, tohutud villad, mida kõrge aia tagant peaaegu nähagi polnud. Eriti jäid silma erinevad tänavakunsti vormis sõnumid ja pildid, mida kõikjalt leida võis – asfaldilt, tänavakividelt, seintelt, postritelt, pargipinkidelt… Mõned päris hea mõttega, mõned näisid lihtsalt kellegi käeharjutusena, mõned reklaam – nagu graffiti ikka, aga Los Angeleses jättis see igapäevasema, lausa lubatud tegutsemise mulje. Loominguliste inimeste linn ju. Ja kunsti hinnatakse vormist hoolimata.

Samm jäi aga aeglasemaks ja aeglasemaks, sest jalad ei olnud enam nõus endistviisi edasi rühkima. Üks vill teise otsa, mis peamine, jalatalla ALL! Neid ei lapi plaastritega ka, kuigi proovisin, aga mis teha, kui naha ja asfalti vahel on ainult riie ja õhuke kumm… Rumal laps 🙂  Tegin, mis suutsin, panin mitu paksemat plaastrit jalatallale üksteise otsa, et midagi padjandilaadset luua, tegin mitu puhkepausi ja kuidagi liikusin (nüüd juba teosammul) edasi. Seljakott muutus aina raskemaks ja raskemaks…

Sunset Boulevard

Michaelil oli lugu nimega Sunset Driver, mida spetsiaalselt sellel väga pikal tänaval nimega Sunset Boulevard kuulama lausa pidin! Vana demolugu (kuskil 1978-82, Off The Wall’i ja Thrilleri ajastu), milles oli niipalju vanakooli L.A hõngu. Ma ei teagi, kas neil kahel tegelikult mingit otsest sidet on, aga mulle meeldis neid tol hetkel kombineerida. Vaatamata valutavatele jalgadele, astusin edasi. Üldmulje, kui Beverly Hillsist, rikkurite elurajoonist mööda Sunsetti edasi liikusin, oli kuidagi oodatust hoopis teistsugune. Madalapoolsed, päevinäinud ja pleekinud hooned, kuiv ja kuidagi.. kõrbehall? Igal pool suured filmi-, muusika- ja fitness reklaamid ja ilmselt ka stuudioid oli seal kui seeni pärast vihma. Aga see kõik oli kuidagi… tuhmim, kui ette kujutasin. See siis ongi see linn, kuhu kõik staarihakatised tahavad tulla unistusi täitma? Täielik ebakõla eelkõige just nende glämmi, raha ja verepritsmeid täis Hollywoodi filmide ja nüüd tänavalt laisalt vastu vaatava vahel. Samas midagi oli ka kuidagi väga õige – just see ebakõla oli õige. Kontrast. Kelle jaoks unistuste täitumise linn, kelle jaoks põhjakõrbemise, sõltuvuste ja purunenud lootuste linn… Glamuur, meeleheide, kuulsus, kõik justkui kolme veretilgaga lepingule alla kirjutamine… See on seal kõik olemas. Tõesti oli tunne, et selles linnas pole piire, ei heas ega halvas. Kuidas saab üks linn olla nii eriline ja samas nii tavaline ühel ajal? Äkki selles ongi L.A võlu?

Telefon Google Mapsiga käes, rühkisin edasi. Kell oli palju hilisem, kui eales arvasin, et see retk võiks aega võtta. 5 tundi? 6? Üks eredamaid momente, enne kui kohale jõudsin, oli kamp ilusaid noori inimesi koos ühel vaiksemal tänaval. Telkidega. Terve tänavalõik oli nende asju täis, mõtlesin, et ootavad midagi või valmistuvad mingiks performance’iks. Tervitasid viisakalt ja naeratasid. Alles hiljem, kui taipasin konteksti juurde panna, mõistsin. Kodutud… Neid olevat L.As kuskil 800 000… Elavadki tänavatel. Kui näed, ei usu, nii korralikud ja hästi riides inimesed. Õnneotsijad? Vaid paari maja kaugusel meie rendikorterist…

Lõpuks kohal, kuid katsumused polnud veel läbi

Olin esimene, kes kohale jõudis. Sissesaamiseks oli õnneks ainult koodi vaja, mis mul olemas oli. Olin valu mõneks ajaks unustanud, või siis organism sai aru, et need märguanded ei sunni mind peatuma. Kõik siiani oli justkui filmis, raske tegelikult hoomata, et see kõik sinuga toimub. Mina, lambist Los Angeleses. Näed, ja imestad sellegipoolest, nagu ootaks iga hetk unest ärkamist. Kummaline tunne.

Lõpuks sain seljakoti kergendusohkega maha panna, teades, et ei pea enam mõnda aega muretsema edasi liikumise pärast. Ja värskendav dušš on sellisel momendil üks parimaid asju! Kui olin lähedalasuvast India söögikohast õhtusöögi hankinud, hakkasid riburadapidi ka ülejäänud kambaliikmed kohale ilmuma – nendega kohtumine oli nagu vanade tuttavatega! Ainult üks oli kadunud – minu Rumeeniast pärit sõbranna, kellest polnud kippu ega kõppu kuulda ka tunde pärast tema lennuki maandumist. 3 meie seltskonnast pidid lennujaamas kokku saama ja koos tulema, aga rumeeniatari (rumeenlanna, eks?) telefon oli tumm. Alles 9 paiku õhtul, kui teised olid juba pärast tundidepikkust ootamist nõutuna ära tulnud, ilmus meie uksele üks väga väsinud ja tüdinud olemisega neiu. Lõpuks ometi! Saime teada, et teda oli lennujaamas tund aega kinni hoitud ja üle kuulatud (rumeenlastel vist ei ole kõige parem kuulsus), lisaks olid tal probleemid sim kaardiga… No tõesti, kui palju võib valesti minna juba enne kohale jõudmist!? Lootsime, et see kõik oli märk sellest, et viperused, mis olid määratud juhtuma, olid end ilusti reisi algusesse kontsentreerinud, ja ülejäänud ettevõtmine võis nüüd plaanipäraselt ja edukalt kulgeda. Eks näis! Olime vähemalt kohal, kõik peale ühe, kes pidigi järgmisel päeval saabuma.