Aasia,  Jaapan,  Puulehepäevik

Puulehepäeviku sissekanne 3.3: Jaapan, Nozawa, Hokuryu järv

Onsenitest ning ujumisest jumalate palge all

Originaalpostitus juuli, 2019. Täiendatud juunis, 2023.

Esimene tööpäev

Minu esimeseks tööülesandeks oli rohimine – üks kahe parkimisplatsi vaheline väike rohuplats, millel olev umbrohi kõrgus juba pea põlvini. Tööajaks oli muidu 3 tundi päevas, 5 päeva nädalas, kokku 3 nädalat. Workaways üldiselt oli vaikne kokkulepe, et kui vabatahtliku töö andja süüa ei pakkunud, siis oli tööajaks 3-4h päevas, toitlustuse korral ka 5h päevas. Mõnikord oli toidukordi (mujal) 1-2, mõnikord kõik kolm. Sõltus pakkuja võimalustest ja kokkulepetest.

Selle rohimisega ei olnud ka muidugi midagi sirgjoonelist – mõte oli tegelikult, et ma teen platsi täiesti taimevabaks, mina aga hakkasin kohe vaatama, kuidas ma “lilli” saan säilitada – need taimed ju õitsesid! Kutsutagu mind lillelapseks või ei, mul kama kaks, aga no ei paindu käsi õitsvaid lilli umbrohuna kohtlema – eriti veel tundmatuid, seninägematuid liike! Tegin omaette kompromissi – tõmbasin need taimed küll maast välja, kuid õied lõikasin küljest ära ja panin vaasi. Minu meelest olid nad väga nunnud! Tõenäoliselt mind vaadati pisut imelikult, aga midagi halba ei öeldud 🙂 Lähipäevil oli oodata ka putukavõrkude saabumist akendele, millest pidi saama minu järgmine töö – Jaapani suvine kliima, eriti mägede vahel, on niiske ja see tõmbab ligi igasugu putukaid – eriti kardeti teatud põrnikaliiki, mis tekitab siseruumides kohutavat haisu, neid kutsutigi “stink bug” ehk siis “haisuputukas”. Ilm oli aga fantastiline ja päikeseliste päevade sekka jagus ka vihmasemaid päevi, kus sai aja maha võtta ja ehtjaapanlikku vaikelu nautida. Zen.

Kohalik külaline

Peale minu oli seal vabatahtlikke veel, suurema osa minuga samal ajal viibisid seal kaks paari: kaks prantsuse tüdrukut ja nende prantslasest ja šotlasest kaaslased. Prantslasi oli üldse palju, igal pool. Ja paistis, et Nozawas olid inimesed mu ümber kõik paarikaupa – kohalikud Nathan ja tema jaapanlannast naine Akiko, siis veel üks austraallane+jaapanlanna Luke ja Mariko, kes meie külalistele joogat ja meditatsiooni tegid (Luke mängis hästi kitarri ka!), ja siis veel üks samasugune Luke+Mariko kombinatsioon, keda küll ainult korra nägin. Aga samad nimed ja puha… Alles hiljem liitus üks patsiga poiss ühekaupa, ka Prantsusmaalt…
See prantsuse paar toimetas pildistamise ja filmimise kallal – nende ülesandeks oli meie majutusasutust ja selle poolt pakutavatest suvistest tegevustest video kokku panna. Jooga, ujumine, aerusurf, rattasõit, onseni-külastused, matkarajad jne.

Nozawa – onsenite küla

Siinkohal peaks vist selgitama, misasi see onsen üldse on. Onsen (温泉) tähendab otsetõlkes kuumaveeallikat, Jaapanis kannavad seda nime aga avalikud vannimajad, mis on tihtipeale ülikuuma veega. Vesi tuleb mägedest, looduslikest kuumaveeallikatest, seega seda pole vaja kuidagi soojendada – pigem jahutada, ning see sisaldab väga palju looduslikke mineraale, eriti väävlit, mis pidavat kasulik olema eelkõige liigestele ja erinevate nahaprobleemide korral. Piirkondlikel kaartidel kasutatakse onsenite tähistamiseks sellist piktogrammi ♨️. Onseneid oli Nozawas kuskil 13, enamus neist tasuta – kogukondlik teema. (Vt lühivideo postituse lõpus, näitab päris hästi, milline onsen välja näeb ja kuidas seal käiakse. See oli ainuke tasuline variant vist). Terve Nozawa küla on kaetud kanalitevõrgustikuga, milles voolab mägiojade kaudu tulev vesi. Lisaks onsenitele toidavad need kanalid pideva veevooluga ka kohalikke riisipõlde, mida oli seal muidugi palju. Riis kuivas ei kasva. Talvel lükatakse kogu lumi sinna kanalitesse, soe vesi sulatab selle ära ja ei teki lumekuhje. See on väga abiks, kuna tänavad olid Nozawas ülikitsad, mul oli kogu aeg tunne, et autodki ei mahu ära, aga mahtusid küll.

Selle lumelükkamisega oli veel kummaline see, et seda ei tee mingi palgatud tööjõud või teenusfirma. Külaelanikel on graafik, kes millal tööde eest oma piirkonnas vastutav on. Ehtjaapanlik kommuun. Sellist korraldust igal pool muidugi pole, aga väiksemates traditsioonilisemates kohtades tuleb ikka ette. Nagu vist veel ka Eesti külades.

Nende metallsõrestike all vulisevad hoogsad veed mägedest.
Kohalikke onseneid. Alati oli kaks eraldi sissepääsu meestele ja naistele – üks paremale, teine vasakule.
Veel vannimaju. Paremal villale kõige lähemal asuv onsen, mida oli ka toa rõdult näha.
“Jalavannionsen” – just selline kohalik lõõgastus värskes õhus, kõigile kättesaadav, imeliste vaadetega külale ja mägedele. Väga mõnus palava päeva lõpetus. Menüüs munad, mais ja kohalikud joogid. Munade puhul oli huvitav fakt see, et nende keetmine (kuskil 50 kraadises vees) võttis aega u 40 minutit ning munakoort katki tehes oli meie üllatuseks munarebu kõva ja munavalge poolvedel…
Seal ümber hängisid ka mõned kohalikud kassid.

Hokuryu järv – meie poolsalajane lõõgastuspaik

Ilmad olid enamasti aga nii palavad, et kuumaveevann oli viimane asi, mille peale vabatahtlikega mõelda tahtsime. Jaapanis ei ole teemaks pelgalt kõrge temperatuur, mis mägistes piirkondades õnneks madalam oli kui näiteks Tokyos, aga ka õhuniiskus, mis tekitab peaaegu saunatunde. Õnneks ei olnud see Nozawas nii hull kui näiteks Hong Kongis, aga palavam kui Eestis tundus seal küll. Meie suureks rõõmuks asus läheduses imekaunis metsajärv, millest sai üks meie lemmikohti ujumas ja lõõgastumas käimiseks. Järv nimega Hokuryu (ryu = draakon j. k) asus külast pisut väljaspool, jalgsi läbi metsa 1h, rattaga ehk 15-20 minutit. Aga saime mõnikord villast laenutada ka minibussi, eriti kui järvelkäigu sai kombineerida videote tegemisega. Meie, välismaalased, olime seal järves ainukesed ujujad. Kohalikud püüdsid kala, aerutasid surfilaua või paatide-kanuudega, kuid ujumas me neid kunagi ei näinud. Meie ujumiskoht oli ka kohalik pühapaik – seal asusid 7 kohalikku shinto jumalusekuju.

Kohalikud järvel toimetamas ja väike paadisadam.

See järv ja ümbritsev loodus oli lihtsalt nii ilus! Enamasti tasase, kallastel tarana sirguvate püstloodis puude peegelduse tõttu tumerohelisena paistva veega. Juba see rada, mis tee pealt järve äärde keeras, tundus maagilisena – pühapaigale omaselt tähistasid teeotsa kivist laternad, mida nimetatakse tōrōdeks. Jaapani arhitektuuri ja temaatikaga kursis olevatele inimestele on nad kindlasti mitmes kohas sümboolikana silma jäänud ka näiteks aiakujundusena. Google’i seletuse kohaselt on tegemist budismist pärinevate kivist laternatega, mis püstitatigi teeradade tähistamiseks ning neisse süüdatud tuled on Buddha auks.

Metsaga ümbritsetud Hokuryu järv, mille üle kohalikud jumalused valvet pidasid.
Teistmoodi mets
Seitse jumalusekuju – igalühel oli oma funktsioon ja vastavalt temaatikale toodi neile annetusi.

Mägedes ja riisipõldude kohal oli tihti märgata röövlinde tiirutamas, paistsid päris suured ja võimsad. Üks põhiline, must-harksaba (kohalikud keeles “tombi”), on seal tüüpiline lind, tiirutavad nagu pistrikud ümber järve, kaugele näha. Muide needsamad linnud, mille põhjal on tehtud need paarimeetrise nööri otsas linnukujulised lohed, mis aias linde peletama peaks ja mida nüüd ka Eestis müügil olen näinud. Samuti oli aeg-ajalt näha neid imeilusaid graatsilisi, Hiina ja Jaapani kunstist tuntud kurgi või haigruid, valged ja hallid. Seisid järvekaldal ja jahtisid kalu. Need koha peal passijad on vist ikka haigrud ja mitte kured?

Jooga järvekaldal

Järve ümber oli kõikjal mets. Ja mitte lihtsalt mets, vaid teraapiamets. Jaapanis on metsateraapia väga populaarne, vist seal nö leiutatudki, mitte et sellist asja üldse leiutada saabki. Pigem taasavastmine. Seal metsas asub mäe jalamil ka üks eriline tempel, aga see koos lähedalasuva külaga väärib omaette peatükki.

Kosuge mets ja teraapiarada, teraapiametsa sertifikaadiga! Kaart näitab muuhulgas järve ning teed metsatemplini, milleni viiv trepp ka vasakul ärakulunud postril ilutseb. Mul on päris trepist ka fotod, aga nagu mainisin – hiljem 🙂

Ootamatu õppetund Jaapani uskumuste peatükis

Ruttan küll ajas juba ette, aga siinkohal järvest rääkides tuleb meelde meie vabatahtlike grupi (kokku 6 inimest), viimane külaskäik järve äärde kogu kambaga. Otsustasime seal väikese pikniku maha pidada, koos ujumise, lauamängude ja ilusas looduses viibimisega. Vee ääres kivide vahelt leidsin mõned maonahad 🙂 Pani pisut mõtlema.. Aga meelde ei tulnud see käik mitte pikniku või maonahkade pärast… Nautisime rahus värsket õhku ja head toitu, olime just ujumas käinud ja mängisime Scrabble’it. Ikka jumaluste palge all, 7 vaikset kuju meid taamal vaatamas. Korraga märkasime nende poole tulemas päris mitut kohalikku, kahel neist traditsioonilised rõivad seljas. Nad nägid meid küll puude all suvitamas, aga ei pööranud erilist tähelepanu – neil oli missioon. Jumalakujude juures oli ka pühamu altar, kus nad toimetama asusid – mingit rituaali läbi viima. Tavariides osalised seisid pisut eemal, aga kummardasid aeg-ajalt, vahel korraga, vahel ükshaaval, kui nad esile kutsuti. Trumm oli, mingid rohelised oksad ja vist suits ka, enam nii hästi ei mäleta. Aga meie lihtsalt istusime ja vahtisime kummastunult. See oli nii ootamatu ja me ei saanud päris täpselt aru, mis toimus ja kas me üldse võisime seal olla – ses suhtes, et kas oli sobilik taolise usurituaali korral. Ära just ei ajatud.

Kui kõik läbi sai, tuli meie poole kaks meest sealt grupist. Üks neist rääkis pisut inglise keelt ja meie üllatuseks ta tuli seletama, mis just oli toimunud – nimelt kohalikud riisikasvatajad tellivad aeg ajalt shinto preestritelt küllusrituaale, eriti kui pole kaua aega vihma sadanud ja põllud kuivavad. Ehk siis need traditsioonilised rõivad kuulusid shinto preestrile. Me tundsime tol hetkel lausa aupaklikkust, et võisime sellest niimoodi osa saada, mis sest, et vaid pealtvaatajana. Õigel ajal õiges kohas. Ja nii tore sellest mehest tulla meile selgitama! Eks ta nägi, kuidas me vahtisime 😀 Hiljem nägin sarnaseid preestreid ja toiminguid ühes hoopis teises Jaapani linnas, lausa riigi teises pooles, siis oli tegemist autodega ja nende õnnistamisega? Või energeetilise puhastamisega, kes teab. Aa, pilte me keegi sellest kogemusest järve ääres ei teinud, tundus nagu sobimatu ja me polnud ometi ju taktitundetud turistid!

Meie kamp mõnusasti aega veetmas – piknik, aerusurf ja ujumine
Pühapaik
Shinto altar
Torii värav, milleta ei saa läbi ükski pühapaik, ning vesi nagu soe kissell.
Vabatahtlike gang õhtusel järvehängil.

Panen siia lõppu mõned lingid nende videotega, mida mu kallid kaasvabatahtlikud tollest ajast tegid (kaks filmisid, kaks “näitlesid”). Need on lühikesed, aga annavad väga hea ülevaate Nozawa elust ja võimalustest (reklaam muidugi) ja näha on ka onsenikülastust. Isegi mind jäeti vilksamisi peale järvel surfilauaga aerutamas ja kivil mediteerimas. Terav silm leiab üles 🙂

Siin on joogatund, järv ja küla.

Siin on onsen ja küla.

Siin on jälle järv ja aerusurf, ka on näha seda templit, mida eelmises Jaapani jutus kirjeldasin.

Imeline õhtu järvel, kui pilved moodustasid koos järvepeegliga silmapiirile kuusirbi.

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

etEesti