Puulehepäeviku sissekanne 3.4: Jaapan, Nozawa linnake

Kui hallid pilved katavad taeva ja maa: vihmastest käikudest ja toidust

Originaalpostitus juuli, 2019, täiendatud novembris, 2023

Käesoleva (2023) aasta end haruharva näitava päikesega suvi ja ka sügis pani mind selle peatüki kirjutamist pidevalt edasi lükkama. Masendav lihtsalt, kõik niigi hall ja märg ja nüüd veel kirjuta ka vihmastest päevadest? Mis sest, et Jaapanis oli ka siis soe, isegi varahommikul üle 20 kraadi. Tol varahommikul, kui olime otsustanud ühe vabatahtlikuga, fotograafist prantsuse tüdrukuga minna esimest korda küla hommikuturgu külastama, oli üks esimesi kordi, kui olin pannud jope selga. Harjumatult jahe oli ja vihmamärg. Vihm ei olnud mägedes haruldus ning iga kord tekitas see mäenõlvade ümber suuri valgeid udupilvi, mis peaaegu kogu vaatevälja katsid. Tihti sadas öösel vihma ning hommikul oli kõik veel hall ja udune, alles tõusev ja aina kuumenev päike ajas lõpuks udu laiali ka mägedelt. See oli minu jaoks huvitav ja harjumatu fenomen – ma polnud ju kunagi varem mägedes olnud. Harjumatu oli ka, et tänu mägedele kadus päike tunduvalt varem silmapiiri taha kui niiöelda ametlik loojumisaeg, ning tõustes oli ümbritsev taevas ammu sinine ja hele, enne kui päikest päriselt näha sai. Vaatamata ilmale oli seal aga vägagi lihtne vara tõusta, juba 5-6 paiku läks tihti uni ära. Õhtul läks samas kiiresti pimedaks ja polnud isu kaua üleval passida.

Vihmaseid päevi kasutasime tavaliselt puhkamiseks ja tubasteks toimetusteks, filmimisega tegelenud prantslased ka arvuti taga töötamiseks. Istusin tihti allkorrusel diivanitoas aknaaluse laua taga ning püüdsin luua ehtjaapanlikku vaikelu matcha tee, kohaliku koogi ja päeviku täitmisega. Selliste ilmadega oli tõesti hea kirjutada, mõte jooksis ja segajaid polnud väga. Harjutasin hoolega ka jaapani keelt ja hiragana karaktereid (üks Jaapani kolmest tähestikust). Suurest aknast oli hea külaelu jälgida. Palju oli vanu inimesi, tihti kanti traditsioonilisi rõivaid, ka koonusmütse. Paar päeva tagasi olin näinud üht vanaprouat rolleriga üpris uljalt sõitmas, nii vahva vaatepilt! Eks seal on paljudel need abiks, kuna mägedesse ehitatud külatänavad on tihti järsu kallakuga, palavaga ja kõrge vanusega raske ülesmäge saada.

Kõrvaltoast tuleva mõnusa rahuliku muusika taustal (seal käis joogatund) oli hea mõtiskleda. Vihm, Jaapani muusika ja arhitektuur, külavaheteed – selles kõiges oli midagi ülimalt kutsuvat. Isegi romantilist, aga kuidagi nukra alatooniga. Seda tunnet kannavad väga hästi edasi ka Jaapani animatsioonid, eriti Studio Ghibli ja Makoto Shinkai omad. Nii oleks tahtnud tol hetkel midagi sellist vaadata! Kasvõi Sõrmuste Isandat, mis on siiani üks mu lemmikfilme, mida võin lõputult vaadata. Mul oli aga tol hetkel vaid väike telefoniekraan ning ebamäärane tulevikuplaan mingi hetk tahvelarvuti osta (mis jäigi teostamata – ja ma ei läinudki ju teise maailma otsa ekraani vahtima). Sain aga ehk pisut aimu sellest tundest ja maailmast, mis nende imeilusate animafilmide aineks on. Aknast paistev udu kerkis kõrgemale, meenutades ühte kodust päikesetõusu mõne aasta eest, kui üle lageda uduse välja oli kaugele näha, kuidas tõusev päike nagu tolmuimeja udu enda poole tõmbab. See oli fantastiline vaatepilt, keegi oli kunagi seletanud, et see toimub tänu päikese soojusele? Või midagi sellist “teaduslikku”. Ma ei mäleta detaile, ainult et see oli seotud külma ja kuuma õhumassiga. Nagu ka hiljuti sain teada, et tuul mitte ei puhu kuskilt, vaid TÕMBAB! Öeldakse ju küll, et “tuul tõmbab”, aga tunne on ikkagi, nagu see puhuks kuskilt punktist ja ma olen tihti mõelnud, et kustkohast tuul tuleb. Siis guugeldasingi. Ja sain targemaks. Kindlasti põhikoolis oli sellest kunagi juttu, aga see oli nii ammu. Pealegi, ma pole enam sama inimene. Kõik mu rakudki on vahepeal mitu korda vahetunud.

Hommikuturg

Tegelikult tahtsin ju hoopis hommikuturust kirjutada! Mul oli hea meel vahepeal kellegagi omaette midagi ette võtta, ilma suurema kambata. Turg oli avatud juba 8 ajal hommikul. Kõndisime mööda tuttavaid tänavaid uues kuues – küla keskuse kitsastel tänavatel olid välja toodud letid ning müüdi igasugu snäkke ja värke. Ma ausalt öeldes väga ei mäletagi, mis seal täpselt oli, igasugu kohalikku toidu- ja joogikraami ning ehk ka suveniire? Tänaval liikujate kohal oli vihmavarjude rivi, nii mõnigi oli pannud selga traditsioonilised Jaapani rõivad, lihtsamat sorti kimonod – yukata (tähendabki otsetõlkes hommikumantlit), mis on suvine, puuvillane kimono tavapärasemateks üritusteks või ka avalike vannimajade külastuseks. Kuna reisisin ainult ühe seljakotiga, mis pidi lennuki salongi ära mahtuma, olin teinud otsuse, et ekstra suveniire ei osta – ainult asju, mis vaja, või millel on mingi muu vajalik funktsioon – see võis siis suveniiri kombel kohaliku tava ja mustri kohane olla. Aga kohalikku tänavatoitu tahtsin küll proovida! Mulle jäi silma üks traditsiooniline mangopirukas. Või oli ananass? Virsik? Mingi puuviljasai oli…

Kesktänaval kõndides ja lettidel pakutavat uudistades jäi mulle silma üks vanem mees, kes istus ühe hoone kõrgel trepil ja paistis joonistavat. Kuidagi sattus, et läksime talle ligi ja küsisime näha, mida ta teeb. See vaatepilt kuidagi lihtsalt nii sobis sinna keskkonda – lihtsas riides mees, müts peas ja pintsel käes, ja maalib. Jälgib kõike kõrgelt ülevalt, ilma et teda nähtaks. Ta oli väga sõbralik ja näitas lahkelt oma pilte, mis olid nii ilusad! Vesivärvidega tehtud külapildid. Väga andekas kunstnik!

Huvitaval kombel oli samal päeval terves piirkonnas toimumas suur jooksuvõistlus, kokku vist oli u 20 km? Võin eksida. Üks lõik sellest jooksust viis ka läbi küla keskuse. Ma ei teadnudki, et jaapanlased nii kõvad jooksjad on! Ja neil oli väga huvitav varustus – läbitav vahemaa oli pikk, läbi metsade ja külade, seega, kõrrega veepudelid ja muu vajalik oli traksidega või väikeste jooksuvestidega kaasas, peamiselt meesjooksjate hulgas oli ka vapraid naisi. Kõigil jooksjatel märkasin küljes kõlisemas kellukest – sain aru, et kellukesed on neil küljes metsloomade hoiatuseks (karud) ja võibolla ka loodusvaimudelt kaitse või õnne palumiseks? Karud kindlasti. Kellukesi kandsid kõik metsas matkajad, keda ka hiljem kohtasin. Jälgisime jooksjaid päris pikka aega, kohalikud elasid neile kaasa, osad näitasid suunda ja omavahel vahetati viisakaid tervitusi. Meid kui välismaalasi vaadati ka jooksjate poolt suure uudishimuga, paljud naeratasid laialt.

Toiduavastustest

Tahan rääkida lähemalt ka toidust. Nozawas oli üks põhiline supermarket, mis küll tegelikkuses meenutas rohkem külapoodi. Mis ta ka ju oli. Needsamad müügiautomaadid, mida olin näinud Kyoto jaama ümbruses, olid ka Nozawas igal pool. Üks oli näiteks tervenisti sigarettidele! Aga see ei olnud töökorras, avastasime, kui üks meie seltskonnast tahtis sealt suitsu osta. Nagu ilmselt ka paljud teised automaadid – need nägid päris vanad ja roostes välja.

Neid helbeid kasutatakse ka ühe traditsioonilise kapsapannkoogi garniirina – okonomiyaki (お好み焼き – otsetõlkes “grillitud just nii, nagu sulle meeldib”). See oli üks neist toitudest, millest pilte nägin juba veel Eestis olles ja olin kindel, et vot just seda tahan kindlasti süüa. Nägi nii isuäratav välja! Meie tänavas asus üks okonomiyaki restoran, see oli mu esimeseks ja tolle Jaapani visiidi ajal ka viimaseks pesuehtsa Jaapani restorani külastuseks. Kuna oli suvi ja enamus kohti kinni (põhihooaeg oli talvel), siis sinna löögile saada oli päris keeruline. Aga ühel õhtul siiski saime hakkama, et läksime sinna kogu vabatahtlikekambaga. See oli esimene kord ka, kui sain teada, et mochi ei ole tingimata magus – tellisin oma kapsapannkoogi just mochiga, ise mõeldes, et kuidas nad küll magusa soolasega kombineerivad. Aga mochi on vaid riisijahumass, mille teeb magusaks täidis ja tuhksuhkrukiht (et ei kleepuks), kuid siis on ta juba ju daifuku.

Jaapani toit on siiani mu lemmik. Ka juba sellepärast, et osasid asju oli nii lihtne ise teha, valik oli suur ja sai alati proovida erinevaid koostisosi. Kui vaid oleks saanud Aasia supermarketid koju kaasa võtta 🙂 Ainult puuviljaga on Jaapanis kehvad lood – see on enamasti ülikallis. Olen näinud sotsiaalmeedias jagatavaid pilte 75 dollarit maksvast mangost. Mul õnneks olukord nii ekstreemne polnud, aga tunnistan, et jätsin puuvilja suuremas osas oma menüüst välja küll. Aeg-ajalt midagi ikka sõin ka, kohalikud ploomid talunike turult olid päris head! Ja erilised lemmikud olid igasugu lehtköögiviljad, mida saab aurutada ja supi sisse panna. Neid jällegi mitu erinevat sorti.

Ja muidugi tofu! No tofut võis küll valima jäädagi, suuremates poodides oli neid kümneid erinevaid sorte ja pehmusastmeid. Orgaanilisi ja tavalisi, praetud ja kreemjaid. Sama oli sojakastmete ja seesamiõlidega, tumedad ja heledad ja vähemsoolased ja rammusamad jne. Eestiski on ju neid arvestatav kogus juba. Veel, mis sattus kummalise asjana silma, olid igasugused köögiviljad ja muud tundmatud ollused vedelikes. Marinaadis? Soollahuses? Aga mitte niivõrd klaaspurgis kui kilepakendis või karbis. Google’i tõlge toimis harva nii nagu vaja ja külapoe köögiviljaletis polnud tihtipeale siltegi, mida tõlkida. Mäletan, et alguses tekitas küsimärke peaaegu iga teine asi riiulitel, hiljem ostsin juba julgemalt ja nö jagasin matsu rohkem. Aga seda alles pärast mõnda Aasias veedetud kuud ja kuna Aasia supermarketid olid tihtipeale üpris sarnased.

Mõnikord aga viskas kogu see välismaavärk üle ja vahelduse mõttes tegin lihtsalt võileiba. Matcha teega, muidugi. Muud polnud kapis 🙂 Võid müüdi poes pisikeste pakkide kaupa, nagu hotellide hommikusöögilauas või kunagi lennukis. Hingehinnaga. Aga vahel tekkis isu. Ka hommikusöögikrõbinate järgi, mida sõin sojapiimaga.

Panen siia lõppu ka mõned pildid villa interjöörist. Järgmine peatükk viib juba taas rännuteele – küll kohalikel suusaküla maadel.