USA
-
Puulehepäeviku sissekanne 1.4: USA – L.A – Hollywood
24. juuni – 2. juuli, 2019. Michael Jacksoni jälgedes, tsementi valatud möödunud aegade hiilgus ja kultuurišokk räpasesse motelli sattudes. Ehk siis mida ma USAs tegin, vol 4 Siinsest postitusest saab viimane USA puudutav peatükk. Eelkõige sellepärast, et Aasia ei jäta mind rahule ja tahab kirja pandud saada – kõik eelnev oli ju kuidagi hoopis teises võtmes prelüüd; teisalt põhjusel, et sealne olemine oli pigem privaatne ja hõlmas teisi inimesi. Mõneti mõtlen, et ehk oleksingi pidanud siinse blogi nimetama hoopis “Eraku rännakuteks” vms – neid hetki, kui minu tegemised kaasasid teisi inimesi võrdväärsete osalistena, oli tegelikult vähe. Mitte, et ma poleks kohanud teisi inimesi ega suhelnud nendega, vaid et pigem mulle…
-
Puulehepäeviku sissekanne 1.3: USA – Los Angeles
23. juuni 2019. Saabumine inglite ja unelmate täitumise linna, ja kuidas ma esimese päevaga oma jalad katki kõndisin. Ehk siis mida ma USAs tegin, vol 3 (Originaalpostitus 24. august 2020) Olin just öises ja jahedas San Franciscos astunud L.A-sse suunduvale ööbussile. Sõit pidi kestma kuskil 8 tundi, mis sobis mulle öö veetmiseks hästi. Üritasin sõidu peal magada. Hästi ei õnnestunud, aga paar-kolm tundi ehk ikka sain. Kummaline on see, et millegipärast mõtlen siinsest bussireisist alati kui millestki, mis juhtus PÄRAST Jaapanit, kuigi tegelikult oli see ju mu esimene ööbussireis (kui kunagine St Peterburis käik välja arvata, aga see buss sõitis lihtsalt ülikaua. Vist.) Ehk sellepärast, et ööbussist kui sellisest kuulsin kellegi…
-
Puulehepäeviku sissekanne 1.2: USA – San Francisco
22. juuni: Missioon Kuldne Värav. Ehk siis mida ma USAs tegin, vol 2. Olin jõudnud San Franciscosse, või nagu kohalikud kutsuda eelistavad – SF või San Fran. Saabumisele järgnev päev oli ühtlasi mu sünnipäev ja ka ainuke päev, mille hommikust õhtuni sain San Franciscos veeta – miks ma tegelikult ka paar päeva varem otsustasin tulla. Mingeid plaane otseselt ei teinud, tahtsin lihtsalt linna peal käia ja kõike nähtut sisse ahmida, et on siis n-ö minu linn või ei. Hommikusöögikski ei pidanud kaugele minema – seda sai kohe sealsamas hosteli buffees – tõelised ameerikapärased bagelid moosi ja võiga (nüüd muidugi loen, et bagelid on pärit hoopis Poolast!). Hommikuse Whatsappi kõne ajal…
-
Puulehepäeviku sissekanne 1.1: USA – Oakland
Miks minna otse, kui saab (võimalikult suure) ringiga? Ehk siis mida ma USAs tegin, vol 1. (originaalpostitused 5. juulist 2019 ja 26. juunist 2020) Aeg minna tagasi… Mõnede mõtete juurde, mis minu peas liikusid enne seljakoti pakkimist ja lennukile astumist 21. juunil 2019. Pisike „hoiatus“ kah – kui järgnevas jutus kohata mõningast dramaatilisust – siis minu jaoks oli see suur asi! Lisaks, Lõvi tõusumärk kah! 😉 Mjäu! Olin tundnud juba mõnda aega, ehk isegi aasta enne tõsisemate plaanide tegemist, et lausa pean minema välismaale. Ära. Ükskõik kuhu. Inimesed, kes tol hetkel veel minu ümber olid, teadsid seda vist kõik. Eesti ei resoneerunud enam üldse, uksed paistsid järjest nina ees sulguvat…
Eesti 
English (UK)