Puulehepäeviku sissekanne 1.2: USA – San Francisco

22. juuni: Missioon Kuldne Värav. Ehk siis mida ma USAs tegin, vol 2.

Olin jõudnud San Franciscosse, või nagu kohalikud kutsuda eelistavad – SF või San Fran.

Saabumisele järgnev päev oli ühtlasi mu sünnipäev ja ka ainuke päev, mille hommikust õhtuni sain San Franciscos veeta – miks ma tegelikult ka paar päeva varem otsustasin tulla. Mingeid plaane otseselt ei teinud, tahtsin lihtsalt linna peal käia ja kõike nähtut sisse ahmida, et on siis n-ö minu linn või ei. Hommikusöögikski ei pidanud kaugele minema – seda sai kohe sealsamas hosteli buffees – tõelised ameerikapärased bagelid moosi ja võiga (nüüd muidugi loen, et bagelid on pärit hoopis Poolast!).

Hommikuse Whatsappi kõne ajal vanemate ja õega sain “instruktsioonid”, et õepoeg tahab Kuldvärava silda näha (Golden Gate Bridge – 1,3 km pikkune rippsild, mida peetakse üheks modernse maailma imeks). Muidugi kujunes sellest mu päeva põhimissioon, sest otsustasin selle silla, maksku mis maksab, üles leida. Jalgsi. Sild asus mu hostelist aga tunduvalt kaugemal, kui esialgu arvasin. Elagu pealiskaudsed plaanid! 😀

Siht oli sillal, aga otsustasin sinna minna väikese (vähemalt kaardi pealt paistis!) ringiga mööda Vaikse ookeani kallast, sedasi jäi tee peale nii mõndagi uudistamisväärset. Uksest välja astudes polnudki vaja kaugele sammuda, et linnapanoraamide taustal praktiliselt igas suunas näha San Franciscole iseloomulikke üles-alla tänavaid, mis samal ajal kui joonlauaga üle linna tõmmatud olid. Lisaks tavapäratu arhitektuur, värske ookeaniõhk, hoopis teistsugused puud ja taimed. Isegi parkimisplatsid olid isemoodi, justkui väikesed ookeanivaadetega terrassid. Nautisin täiel rinnal võimalust seal lihtsalt kohal olla ja vabalt liikuda, imetledes suurepäraseid maju, aedu, eksootilisi lilli ja õites põõsaid, mis mitmes kohas tänavaid ääristasid. Need üpriski järskudele nõlvadele ehitatud minitänavad olid mu absoluutsed lemmikud – natuke leidsin sarnasusi meie oma Viljandiga – kitsad, puidust treppide, sildade ja laudteedega pikitud, heal juhul kaheinimese laiused “tänavad”. Ma isegi ei tea, kas neid võibki reaalselt tänavateks nimetada või olid nad pigem läbipääsuteed, aga sildistatud nad olid ja avalikku läbipääsu võimaldasid ka, ümbritsetuna rohelusest ja erksavärvilistest troopilistest lilledest ja lindudest. Märkasin lausa ühte päris elusat koolibrid õites põõsaste vahel lendlemas, esimest korda elus oli õnn midagi sellist näha! Nad on ikka nii tillukesed!

Taimede lopsakuse keskelt paistsid inimeste tihedasti külg-külje kõrvale ehitatud kodud, mille ukseesised olid kohati justnagu portaalid kuskile teise dimensiooni, mõned poolenisti roheluse sisse peidetud, ukseni viimas vaid kitsas poolavatud koridor. Tabasin end korduvalt mõttelt, et tahaksin ka sellises kohas elada. Just sellises okstest varjatud “salauksega” kodus, mille olemasolu juba üksi fantaasiamaailma tööle paneb. Mis on selle ukse taga? Kes seal elab? Minu pärast võisid nad kõik kunstnikukodud olla, vaib oli just selline, mida loominguinimesed hindavad. Ja kunsti oli selles linnas palju.

Ronisin ka ühte tee peale jäänud võrratute 360° linnavaadetega torni nimega Coit Tower, mis ehitati SF linna ilustamiseks ja ilmselt ka vaadete nautimiseks. Vaateplatvorm on torni 13. korrusel, esimesel korrusel asus vähemasti minu külastuse ajal (püsi?)kunstinäitus teatud kontrastina mõjuvate maalidega sajanditagustest põllu- jm käsitööliste tööst ja saadustest. Sellest tornist nägi põhimõtteliselt kogu linna ja eriliselt juhiti tähelepanu väikesele saarekesele SF lahes, millel asub endine kurikuulus Alcatrazi föderaalvangla (nüüd muuseum), mida selle tegutsemisajal peeti üheks kõige karmimaks ja hirmsamaks vanglaks USAs.

“If you’re going to San Francisco, (Be sure to wear some flowers in your hair)”

See vana hea Scott McKenzie hipilaul mängib nüüd nii Youtuubis kui ka südames. Kerge kahjutunne, et asjad ja ajad seal enam sellised pole. Aga mis seal ikka, lähme edasi. Lilli ma kahjuks oma juustesse ei taibanud panna…

San Francisco oli kunagi ju põhiline hipilinn, aga nagu Kalamajaski juhtus, hipi- (või nüüdisajal pigem hipster-) liikumise alustatu võeti peagi üle arendajate ja rikkurite poolt, kes sissetöötatud lille- ja rahuõhkkonda ära tahavad kasutada. Pinnas oli ju hästi ette valmistatud ja positiivse energiaga väetatud. Kuulsin, et nüüd saavad seal elamist endale lubada vaid väga jõukad inimesed. Aga see selleks. Ilus linn, vähemalt see ookeaniäärne põhjaregioon, kus sai ka arhitektuuri imetleda. Karpmaju seal naljalt ei leia. Ja ühetaolisust pole, iga maja erinev ja kutsub vaatama.

Minu tee viis mind läbi populaarse mereäärse turistipiirkonna, mida nimetatakse Fisherman’s Wharf’iks (Kaluri kai). Seal kaidel käis päris aktiivne elu, pakuti erinevaid mereandidel põhinevaid hõrgutisi ja kohalikku, peamiselt turistidele suunatud kraami. Inimesi oli seal nii mõnigi. Mind tõmbas meri… ei, ookean! rohkem kui suveniirid ja pakutav toit, mistõttu ei lasknud turistihullusel end väga kaasa tõmmata, läksin hoopis kai peale kõndima, mida oli seal päris mitu. Minu jaoks täieliku üllatusena lendasid seal vee kohal pesuehtsad pelikanid, teravas kolmnurgas nagu haned, aga rohkem rünnakuvormis – käis kalajaht. Päris suured linnud ja nad paistsid järgivat mingit oma lennumustrit või hoovust või ehk hoopis kalade liikumist? Igal juhul tegid nad regulaarseid tiire, kadusid silmist ja siis äkki tulid tagasi, et siis mõne hetke pärast jälle ära kaduda. Umbes nagu kotkad ja kured tiirutavad, lihtsalt pikema ringiga. Vahepeal sööstsid ka kalu haarama.

Pelikanid tuli aga peagi selja taha jätta ja taas sillajahile suunduda. Pean siinkohal mainima, et mul vedas päeva valikuga meeletult (mis sest, et tegelikult kasutasin ära vaid seda ühte ja ainust päeva, mille olin otsustanud SFs veeta, aga valik ikka!). Paar tundi varem külastatud Coit Toweris mainis liftipoiss (kes muuseas oli nagu karakter filmist, kes iga päev peab ühte ja sama juttu tuima viisakusega rääkima), et sel päeval oli haruldaselt selge ilm, mis SF puhul on võrdlemisi erakordne. Minu jaoks üllatus, tegemist ju California osariigiga, kus temperatuurid peaks Eestiga võrreldes kõrgemad olema. Sugugi mitte aga San Franis, kus mereudu on normaalsus. Ja temperatuur oli kuskil 20-23 kraadi. Meretuulega koos üldse mitte palav! Ühesõnaga, Kuldvärava sild on tavaliselt udu sisse mähitud ja seda pole praktiliselt nähagi. Ainult sillakonstruktsiooni punased tipud paistavad. Mitte aga tol päeval, mil udu oli vaid kohati vastaskaldal näha, see aga tuli ja läks koos tuulega. Vedas, kuigi ka üleni udune sild oleks olnud võimas, isegi müstiline vaatepilt. Liftipoisile tähendas see aga väikest kõrvalekallet tavapärasest skriptuurist ja paistis, et tal oli vahelduse üle hea meel!

Kuldväravasillas(t)

Tee oli pikk, aga kohale ma jõudsin. Sild oli nähtaval juba võrdlemisi kaugelt, aga tahtsin ikka päris nina-vastu lähedusse. Ja vaatepilt oli tõesti vägev! Kuldvärava silda kirjeldatakse kui kõige ilusamat ja enimpildistatumat silda, mis omal ajal oli maailma pikim rippsild (praegu hoiab rekordit vist Jaapan. No muidugi.) Lugesin hiljem ka, kuidas see sild on suitsiidisooritajate ülemaailmne number 1 meelispaik. Ei tea, mis sümboolika või energia neid sinna tõmbab. Ehk udu… Kaod lihtsalt mittemillessegi…

Jään silla nii olemuse kui ka vaatepildi sõnade kaudu väljendamisega pisut jänni, mistõttu on vist mõistlik jätta silla kirjeldused piltide hooleks. Tegin sellel mõned sammud ka, lausa mõnekümne meetri jagu, et ikka oma jalaga ära katsuda. Alguses oli küll mõte ikka üle kõndida ja võibolla isegi teisel kaldal pisut ringi vaadata, aga üle kilomeetri pideva autorivi kõrval kõndida ei tundunud väga ahvatlev.

Rannaäärsed matkarajad ja tee tagasi

Jätkasin teed sillast vasakul asuva Marshalli ranna poole, mille läheduses asuvad rannikuala matkarajad olid ühed ilusamad, mida senimaani näinud. Lihtsalt imeilus, pea puutumatuna näiv maastik koos kitsaste ja põnevate radadega, mis lausa kutsusid end avastama. Kui õigesti mäletan, siis terve maa-ala oli kunagi (nagu Paldiski) sõjaväe kasutuses: seal on kindlused, lahinguatribuutika (milleni ma ei jõudnud) ja II maailmasõja memoriaalid; tavainimesele oli see pikka aega keelutsoon. Mind aga tõmbas sealne loodus rohkem. Oli ju hoopis teistsugune, seda maailmasõjavärki olen juba näinud nii palju.

Püüdsin need rannikuala risti-rästi matkarajad, niipalju kui jõudsin, läbi käia. Meretuul jahutas, panin isegi kampsuni selga, kohati hakkas liigagi jahe. Mille peale ma aga ei tulnud, mul ei olnud ju mütsi… Ja päike muudkui küttis. Tulemus see, et terve mu peanahk oli päev hiljem punane ja päris hell, sellist asja pole varem olnud 🙂 Isegi nahk koorus maha mõne päeva pärast, uskumatu. Naiivitar. Aga meretuulega ei saa arugi, kui valusalt päike kütab. Ja kõndisin ju tunde.

Pärast matkaradu ekslesin kuidagimoodi tagasi hosteli poole, kuhu olin jätnud oma koti. Korraks eksisin ära ka ühe väga kummalise koha peal, kus ma ei osanud tõesti mitte üheski suunas minna, aga kohalikud elanikud õnneks aitasid välja ja näitasid mulle õige suuna kätte. Aitäh neile! See oli tõesti sellise olemisega koht, et sinna naljalt võõrast rahvast ei paista sattuvat, turistidest rääkimata. Teel tagasi üritasin veel üles leida seda ülikuulsat kohta selle sinkavonka tänavaga, mida üheks SF sümboliks lausa peetakse (Lombardi tänav), aga vist jalutasin mööda ja olin liiga väsinud, et tagasi minna ja uuesti otsida. Kuulus kaabelauto sattus ka teele, aga ma sellega sõitma otsustasin mitte minna. Tahtsin jälle raha kokku hoida, kuid seda nüüd tagantjärele kirja pannes tekkis korraks mõte, et oleks võinud ju proovida. Kahetseme ikka ju neid asju kõige rohkem, mis tegemata jätsime. Kahetsus siinkohal on tegelikult palju öeldud, pigem vist see vajadus linnuke kirja saada. Et saad öelda, et oled sõitnud selle kuulsa kaabelautoga! Aga kellele neid linnukesi nimekirjas ikka vaja on? Ei tunne ise ju puudust ühest järjekordsest atraktsioonist. Ega tee enam asju teiste pärast.

Magus üllatus universumi poolt

Kõndisin nii palju, et oli vaevu mahti midagi hamba alla leida. Aga üks kummaline seik oli küll. Kuna ma pole oma sünnipäeva juba aastaid korralikult tähistanud ja esimest päeva üksi võõras linnas olemine pole ka just see, mis üht tõelist introverti seltskonda otsima motiveeriks, oli mu plaan lihtsalt mõnusalt aega veeta minu jaoks tähelepanuväärset linna avastades. Mis sest, et seda tehes unustasin enda eest kasvõi niipalju hoolt kanda, et kuskil maitsev lõunasöök teha (või peakate leida…), mis tegelikult mu esialgne plaan oli. Õdusa kohvikukülastuse ja koogisöömise-kohvitamise asemel leidsin end hoopis poolmaratoni kõndimas – kõik ühe silla pärast😄! Siiski – neil, kes minu üle vaatavad, olid teised plaanid. Oma südame ja sisetunde järgimine on tihtipeale väga üksildane protsess, eriti alguses. Vaatamata oma unistuste täitmisele ja suurele tänutundele, et mulle sellised võimalused avanesid, tundsin end tol hetkel siiski kõigi poolt justkui unustatuna. Kuniks ühel järjekordsel kail mere ääres leidsin midagi, mis tundus mulle lihtsalt universumi kingitusena. Ja ka omamoodi meelespidamisena. Mõnda aega tagasi enne kai peale pööramist olin mööda kõndinud ühest suuuurest jäätise- ja šokolaadipoest, mis jättis kvaliteetšokolaadi mulje. Umbes nagu meil Lindt ehk, erinevad maitsed jne, kas võis äkki olla Ghirardelli? (Guugeldasin praegu, jep, kohalik toodang, palju kiidetud). Ma kohe õhinal mõtlesin, et ostan miskit proovimiseks, tähtpäeval ju võib, aga no jätsin ostmata, nad olid ikka päris kallid 🙂 Aga sinna kai juurde tagasi. Sellel üpriski laial kail olid väikesed sopid betoonpinkidega, mis olid suunatud vaatega mere poole (mõeldud vist kalameestele?) ja mille kõrge seljatugi pingil olevat möödakäijate pilgu eest varjas. Mõtlesin teha ühes neist soppides, kus kedagi parajasti polnud, väikese puhkepausi ja merd pisut lähemalt vaadates hinge tõmmata. Sealselt betoonpingilt leidsin aga eest tumesinise paberkoti. Üksinda ja unustatud, nagu ka mina end kohati tundsin. Läheduses polnud mitte kedagi, välja arvatud kalapüüdjad kai teisel pool. Koti peal oli kirjas Ghirardelli… Ei suutnud vastu panna, piilusin sisse (et kas äkki prügina maha jäetud) ja nägin avamata karpe erinevate šokolaadidega. Ma vaatasin ringi, kas keegi unustas, kas keegi otsib – nada. Kotis oli ostutšekk, mis näitas juba kuskil 3 tunni tagust aega (pood oli lähedal). Mõtlesin tükk aega, mida teha, et kas peaks pakkuma kellelegi, aga miskipärast tundus see mulle lihtsalt taevast sülle sadanud sünnipäevakingina, mis rahulikult pingil just mind ootas. Soovmõtlemine või kingitus? Keegi või miski ikka meeles peab? 🙂 Kuna keegi ei paistnud otsivat ega isegi teadvat, ja arvestades ameeriklaste kahtlustavat meelelaadi, pakkisin hüljatud šokolaadi oma seljakotti ja võtsin kaasa. Ja nautisin kogu täiega! Ülihea!

Kaardi pealt hiljem vaatasin – umbkaudne teekond hostelist matkaradadeni minu läbitud marsruuti pidi oli kuskil 7 miili (11.2 km). Ja sealt siis tagasi ka, pisut lühemat ja otsemat teed pidi. Hostelisse jõudes laadisin telefoni täis ja võtsin paar tundi puhkeaega, siis oli aeg jälle teele asuda. Los Angeles ootas, ja sinna pidi mind viima ööbuss, mis väljus kell 11 õhtul üpris kahtlasest (ja pimedast) piirkonnast, mis oli kui öö ja päev (sõna otses mõttes ka :D) võrreldes selle linnaosaga, kus päeva veetsin; aga miskit hullu ei juhtunud, pidin vaid kaua lähedalasuvas metroojaamas ootama (bussipeatuses endas oli vaid post sildiga kuskil suure aiaga ümbritsetud parkla kõrval ja kõik, väljas oli jube külm ka! Olin ju kõik oma jaheda/külma ilma riided mõnuga koju jätnud 🙂). Vähemalt oli metroojaamas sees soe ja leidsin ka Subway, millest ostetud võileivast kujunes mu päevasöök. Sünnipäevalõuna jäigi söömata…

Kuid uued kogemused, uued avastused ootasid. Inglite linn ja Michael Jacksoni kodu. Hollywood ja Beverly Hills. Ja kamp fänne, kellega kohtumist ootasin pikisilmi! Hee-hee!

Siia lõppu seesama nostalgialugu: https://m.youtube.com/watch?v=7I0vkKy504U